Tuntud astrofüüsik annab intervjuud ning teeb seda kuival, teadlasele omasel viisil, mis ajakirjaniku raskesse olukorda paneb ja milliste vastuste põhjal sugugi mitte parim võimalik lugu valmida ei saa. Kui ajakirjanik on juba lõpetamas ja lootust kaotamas, taipab ta küsida, miks teadlane just astrofüüsikast huvitus ja nimelt selle eriala valis ning teadlane sulab ja räägib veidra, uskumatu ja liigutava loo, mille peategelaseks on inimeste juurde surema tulnud vana vares.
Hästi lihtne on see lugu ning pole seal ootamatuid keerdkäike ega originaalseid leide... ent kirja on pandud inimlikult soojalt ja... no ma ei tea, võib-olla on mulle lihtsalt külge jäänud midagi sellest ajast kui ma veel väga noor olin ja hirmsal kombel loomajutte armastasin... nii et väga meeldis see lugu, kuigi mul on tõsine kahtlus, et varesed siiski päris 300 aastaseks ei ela. Kuigi kes teab. Sellised varesed võivad ka elada.