Alguses mõtlesin (ja mis seal salata, paningi) nelja, sest kirjutatud ei ole asi ju sugugi halvasti. Mõne aja pärast hakkas aga hinne piinama ning muutsin selle kolmeks. Liiga stamplik, taotluslikult? filmilik, tagantjärele tühi on see lugu. Kas teen nüüd jälle liiga?
Otsustage ise. Lugu on sellest, kuidas veidi-üle-keskea mees kaotab kõigepealt oma ema ning siis naise, olles neist mõlemast jõudnud oma arvutisse (virtuaalreaalsus) koopiad teha. Nii istubki ta päevad läbi ning suhtleb ühega, magab teisega, naised teevad mis ta tahab ning tal on hea. Siis läheb midagi rikki ja mees mõistab lõpuks, et viga ei ole programmis, vaid temas. Haa.