Jutt on siis sellest, et tserebraalparalüüsiga 24 aastane neiu elab hooldekodus ning saab välja valitud kosmoseprogrammi jaoks. On ju tõsi, et kaugete planeetide/tähtede juurde pole otstarbekas saata inimesi, vaid pigem masinaid, kes ei vaja nii palju ressursse. Paraku pole aga AI-d leiutatud ning seega peab masinat juhtima inimese aju. Selline võimalus antaksegi neile, kes niiehknaa ei suuda kasutada oma keha. Melodie - nii on peategelasest neiu nimi - kõigubki äraütlemise-nõustumise vahel ning arutleb selle üle, miks ta tahaks ja miks ei tahaks minna.
Arutlused ei ole loogilised vaid emotsionaalsed ning - nagu öeldud - mõjuvad kohati küll. Samas aga tabasin end mõtlemast mitmetele detailidele ning konstruktsioonidele, mis nagu ei klapi päris hästi... Kokkuvõtteks arvan, et neli.