Tegemist on iseenesest kuulsa ja omal ajal vist mingis seltskonnas isegi lausa kultusliku teosega. Meenub, et üritasin seda vist ka aastat kakskümmend tagasi lugeda ja viskasin kõrvale kui ilge jura. Nüüd üle lehitsedes pean tunnistama, et ei ole paremaks läinud. Autorist: 1838-1926, Inglise kirikutegelane; on kirjutanud Francis Baconi eluloo, “Shakespearian Grammar”i ja teoloogilisi tekste. Ulmega ja vist kirjandusega üldse seostub tal vaid see raamat. Raamatust: on mingi tegelane, kes elab kahemõõtmelises maailmas, on ruudukujuline, naine on tal joon, majad on viisnurksed ja nii edasi; lisaks peotäis ehk mingis võtmes teravmeelseid, kuid üldisemas kontekstis haigutamaajavalt totakaid arutlusi joone paksusest, ilmakaarte määramisest ja muust taolisest. “Universumi mõistus” võtab tal mingil hetkel käest kinni ja ta satub noorema kooliea tasemel (st. lapsikult võimatutesse ja mittemidagiütlevatesse) seiklustesse, milliste kirjeldustest ei suutnud ma ka peale pikka otsimist leida filosoofilist iva, mis sinna väidetavalt peidetud olevat. Käib joonel, “kõrgemates” dimensioonides, meie maailmas ja lõpuks kodus pannakse hullumajja. Ühesõnaga, kui raamat ajastu kontekstis ehk oli midagi, siis nüüd täna tundub ta piinlikult nõme ja sellega tutvumine on puhas ajaraiskamine.