Lugu algab sellega, et arhitekt kutsutakse ylemuse juurde vaibale. Hiljuti valminud mikrorajoonis toimuvad kummalised lood - kõik sinna kolinud uusasukad on rajoonist vekat teinud ja naabruses paiknevase kylasse ymber asunud. Nõukogude inimesed ei taha elada uutes, avarates korterites.
Sellega kusjuures jutu ulmelisus piirdubki. Ainus mis ma selle jutu kohta head öelda oskan.. well.. ta ei olnud otseselt vastik. Diogenese laterna (tollele kuulsale kogumikule nime andnud jutu!) autorilt oleks midagi rohkemat oodanud.