Dessantvägede erukapten Kirk van Datcher(?) tuuakse ühe tolle maailma vägeva ette ja palutakse tal tolle tegelase poega päästma minna (valikuvõimalusena võib erukapten oma järelejäänud elunatukese uraanikaevanduses veeta).
Aga ära tuleb pojake tuua Ankori nimelisel planeedil asuvast salapärasest labürindist, mis kujutab mingit jõuväljadega matrjoška moodi 12 osaks jagatud muistset linna. Labürint on muidugi eriti kahtlane koht omaenda füüsikaseadustega, igasuguste lõksudega, seal kolavad ringi teistest dimensioonidest pärit elukad ja zombid ning haigutavad ruumilõhed. Oluline on ka see, et labürindist võib leida igasuguseid salapäraseid tehnikavidinaid, mis juhul, kui sellisega labürindist elusalt välja tulla õnnestub, selle leidja ja mahamüüja rikkaks teha võivad ja seega liigub labürindis veel ka igasuguseid õnneotsijaid, kes konkurentidele iga hetk on valmis hambaid kõrri lööma.
Paneb siis Kirk oma tiimi kokku (kaptenile lisaks veel 2 inimest, üks inimkloon ja 2 võõrrasside esindajat, mis annab kirjanikule võimalusi nende kuue omavahelisi suhteid värvikalt kujutada) ja suundub labürinti. Peale igasugu jamaga kokkupuutumist jõutaksegi lõpuks viimasele ehk 12ndale tasemele. Seal selgub, et tegelikult saadeti nad labürinti hoopis muul eesmärgil. Kirk saab ka selle eesmärgi täitmisega hakkama, aga tema esialgne viha oma „tööandja” vastu vaid kasvab ja mees otsustab ka enda tuleviku kindlustamisele ja kättemaksule mõelda, mitte vaid maailma vägevate veel vägevamaks muutumise tööriistaks olla..
Põnevuse säilitamiseks sisust ma rohkem ei räägigi.
Aga ära tuleb pojake tuua Ankori nimelisel planeedil asuvast salapärasest labürindist, mis kujutab mingit jõuväljadega matrjoška moodi 12 osaks jagatud muistset linna. Labürint on muidugi eriti kahtlane koht omaenda füüsikaseadustega, igasuguste lõksudega, seal kolavad ringi teistest dimensioonidest pärit elukad ja zombid ning haigutavad ruumilõhed. Oluline on ka see, et labürindist võib leida igasuguseid salapäraseid tehnikavidinaid, mis juhul, kui sellisega labürindist elusalt välja tulla õnnestub, selle leidja ja mahamüüja rikkaks teha võivad ja seega liigub labürindis veel ka igasuguseid õnneotsijaid, kes konkurentidele iga hetk on valmis hambaid kõrri lööma.
Paneb siis Kirk oma tiimi kokku (kaptenile lisaks veel 2 inimest, üks inimkloon ja 2 võõrrasside esindajat, mis annab kirjanikule võimalusi nende kuue omavahelisi suhteid värvikalt kujutada) ja suundub labürinti. Peale igasugu jamaga kokkupuutumist jõutaksegi lõpuks viimasele ehk 12ndale tasemele. Seal selgub, et tegelikult saadeti nad labürinti hoopis muul eesmärgil. Kirk saab ka selle eesmärgi täitmisega hakkama, aga tema esialgne viha oma „tööandja” vastu vaid kasvab ja mees otsustab ka enda tuleviku kindlustamisele ja kättemaksule mõelda, mitte vaid maailma vägevate veel vägevamaks muutumise tööriistaks olla..
Põnevuse säilitamiseks sisust ma rohkem ei räägigi.
Selline raamat siis, kus polnud midagi sellist, mida ühes või teises raamatus ühel või teisel kujul juba olnud poleks - kasvõi ajamasin, erinevad dimensioonid, zombid, labürindi läbimine, surematus, isegi see, et inimestest kõrgemal vaimsel tasemel olevad olendid otsustavad meiega kaklemise asemel teise galaktikasse evakueeruda, tuleb nagu tuttav ette - aga mis oli kõik ladusalt kokku segatud ja huvitavaks kirjutatud. Ei mingeid suuri mõtteid, uusi ideid, lihtsalt põnev kaasahaarav lugemine. Saab minult korraliku nelja.