Sündmused keerlevad ühe vanema naise ümber, kes on sulgunud oma eluruumi ja suhtleb inimestega ainult läbi ukse. Tuttavad toovad talle süüa, toit antakse ukseprao vahelt sisse. Osaliselt on see hüvitis ennustamise ja selgeltnägemise eest, milleks naine üldise uskumise kohaselt võimeline on. Eraldumise põhjuseks on aga hoopis naise talumatus näha tihedaid, rohketest osistest koosnevaid struktuure (muru, liiv, tapeedimuster, juuksed, jne.), milliste nägemisel moodustab naise teadvus mustrist punktide mõttelise ühendamise teel alati mingisuguse kohutava olevuse, kes tahab talle kallale tungida. Naine on kogu oma korteri sisemuse valgeks värvinud ja silmad kinni sidunud, et pilk ei tabaks ka mitte juhuslikult midagi kirjut. Võiks arvata, et naine on vaimuhaige, aga... ei ole.