Vahepeal oli linnajuhiks saanud miski tüüpiline punabojaar... aga tõsine linnarahvas kukutas tolle perestroikatuultes... kahjuks on punabojaarist jäänud kohale alles linna peaarhitekt, kes plaanib Veliki Gusljari suure liiklusmagistraali ehitust. Ehituse käigus tuleks maha lammutada paar kirikut ning ka muid arhitektuurimälestisi... noh, siis professor Mints leiabki, et miks mitte kasutada antigravitatsiooni...
Kahjuks pole professoril veel seade valmis, aga tal on idee, et paralleelmaailmas võib tema nimekaimul asi juba kombes olla... Professor ise on tõbine ning seetõttu asub teele hoopis Korneli Udalov...
Vaat selle paralleelmailma pärast ma loole eelkõige viie panengi... Selgub, et selles maailmas on eelpoolmainitud punabojaar veel ilusasti võimul ning elu on kui üks kole unenägu – koomiline oma totruses, aga kahjuks on see inimeste endi reaalne elu. Ning nagu pealkiri ütlebki, pole see suisa paralleelmaailm, pigem perpendikulaarne maailm!
Hästi huvitav lugu on välja tulnud: kahe maailma võrdlusel selgub tõsiasi, et reaalse maailma ka kõige suuremad lurjused mõjuvad suisa meeldivate inimestena. Bulõtshov on juba selline inimlik kirjanik... ja seetõttu ta mulle ka niiväga meeldib.