Ulmekirjanduse BAAS - Kir Bulõtšov

Arvustused (3)

3.07.1999, kell 23:17

p>Syngevõitu peaaegu-et-maailmalõpu lugu. Maailmas leiab aset kummaline looduslik fenomen - Tulukesed. Tulukesed sarnanevad statsionaarsete keravälkudega. Ja neid tekib pidevalt juurde. Kõikjale. Kuni neid on PALJU. Põlevad metsad, põllud, terved linnakvartalid. Veekogudesse sattunud Tulukesed aurustavad kolossaalsetes kogustes vett ning terve taveas kattub pilvedega. Sajab vihma. Inimesed ostavad kokku tikke ja soola. Ryystatakse poode. Välja kuulutatakse sõjaolukord. Valitseb nälg, epideemiad ja yleyldine apokalyptiline meeleolu.

Nagu juba öeldud on jutt mõnusa, syngevõitu feelinguga. Ainus mis hinde viie pealt alla tõmbab on (imo) pisut banalne lõpp.

Teksti loeti vene keeles

Taivo Rist

9.05.2000, kell 20:33

«Kui Jehoova nägi, et inimeste kurjus suur oli Maa peal ja kõik tema südame mõtete mõtlemised üsna kurjad igapäev, siis kahetses Jehoova, et ta inimese Maa peale oli teinud, ja ta süda tegi haiget. Ja Jehoova ütles: «Ma tahan inimese, kelle ma olen loonud, Maa pealt ära kaotada, niihästi inimesed kui lojused ja roomajad ja linnud, kes taeva all; sest ma kahetsen, et ma nad olen teinud.»» (1. Moos. 6:5-7.)

Niisiis on Maa peal tuhandeid tulukesi. Tulukesed levivad teadmata kuidas, tekivad ja kasvavad. Ma ei saa aru, miks valitseb energiapuudus. Miks pole keegi tulukeste energiat elektriks hakanud muutma?

Kui see on loodusnähtus, siis on inimkonnal, kõigel elaval kaputt, krõ$ka. Sest loodusel puudub arusaamine heast ja kurjast. Aga kui asja taga on jumal, siis on lootust.

Lugu lõpeb liiga vara. Sinna järele peaks terve romaani veel kirjutama. See on, nagu lõpeks "Trifiidide päev" pärast esimese kolme päeva kirjeldust. Vana ühiskonna lagunemine on näidatud; selle rusudele võiks kerkida uus.

Alguses mõtlesin panna paha hinde. Kuid lõpp jäi kummitama. Sest uus ühiskond, mis võiks tekkida... Jah. See oleks teistsugune ühiskond.

Teksti loeti vene keeles

Kristjan Rätsep

18.08.2023, kell 18:22

Sünge lugu, mille apokalüptiline meeleolu meenutab veidi mõnedes Belialsi koostatud ja tõlgitud vene ulme antoloogiates olevaid lugusid, ainult et on kirjutatud kõvasti varem kui enamik mainituist. Ehk siis Nõukogude Liidu lõpuaegadele iseloomulik natuke prohvetlik pahaendeline äng Putini ajastu pahaendelise ängi asemel. Ökokatastroofi hirmu teema on muidugi endiselt aktuaalne (ehkki veidi teistsugusel moel, kui autor siin kirjeldanud) ja hoolimata kõigest on Bulõtšov ikkagi optimistlikum ning inimlikult soojem kui mainitud moodsamad Vene autorid...

Teksti loeti eesti keeles

Kir Bulõtšov

18.10.1934–5.09.2003

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Kir Bulõtšov ·

Lisavahendid: