Romaani tegevuspaigaks on planeet, kus on aset leidnud tuumasõda. Ainsad ellujäänud peidavad ennast sygaval maaaluses linnas. Sõjast on möödunud kakssada aastat. Ainsad kes mäletavad, et kusagil seal, yleval, on päike, metsad ja meri, on kohalik juhtkond - direktorid. Ka nemad on veendunud, et planeedi pinnal on elu siiani võimatu.
Linna elanikkond kahaneb pidevalt. Järk-järgult jäetakse maha vanu tunneleid. Ka poliitiline olukord linnas on pinev. Yhest kyljest on end võimupiruka juurde sisse seadnud Strugatskite Don Rebat meenutav hull salapolitseinik-timukas. Teisest kyljest liiguvad alamates yhiskonnakihtides ringi inseneridest jutlustajad, kes räägivad iidsetest myytidest kus kõneldakse, et kuskil yleval on korrused, kus lagi on kõrge-kõrge ning sinist värvi...
Oma olemuselt meenutas see teos mulle kangesti nn. generatsioonilaevade lugusid (Brian Aldiss "Non-Stop", Robert Heinlein "Orphans of the Sky"). Samasugune klaustrofooblik seiklemine mahajäetud tunnelites. Kunagiste eluruumide nurkades vedelevad kaltsudes skeletid...
Tõsiselt hea - soovitan!