Seekordne tulnukas omab aparaati, millega on võimalik vabastada inimene tema liigsest ajast. On ju nii, et pead ootama kallimat, aga ootajal on aeg teadagi pikk – saabub tulnukas oma imeriistaga, ning mured ongi murtud. Aja loovutanu, aga kaob selleks ajaks oma maailmast. Ka ei mäleta ta äraantud aja jooksul toimunut.
Alguses näibki, et on saabunud tõeline maapealne õndsus... aga mingil hetkel hakkavad avalduma ka koge selle asjanduse varjuküljed...
Autori enda sõnul on selle jutu tulnukast tegelane üks ehedamaid lurjuseid tema loomingus... Tulnuka lurjuslikkus on muidugi vaieldav, aga ega naljaloos vist rämedamat tegelast kirjeldada ei saagi... siis ei saaks lugu enam naljakas olla...
Neli seetõttu, et Kir Bulõtshovil on ka tunduvalt paremaid lugusid... hea lugu siiski ka see!