Peategelane Givi oli väga andekalt kujutatud. 4+
(jutt aastast 1974)
Klantsulmet eristab žanrulmest just tugev kallak üldliteratuursuse poole, mis tähendab eelkõige keskmisest paremat kirjanduslikku taset, kuid samas ulmeosa suhtelist lihtsustamist ja surumist kuhugi tagaplaanile. Noh, et tavalugeja kohe ära ei ehmuks ja ikka jutu läbi loeks.
Jutt «Первый слой памяти» mahub kenasti klantsulme kaanonisse ning seda nii ulmelise idee (mõtetete lugemise masin), kui ka sisu (põgenenud patsient, pluss maavärin) ja vormi («detektiiv» segamini pastoraalse lüürikaga) poolest.
Kir Bulõtšov on oma ala meister ning isegi selline tekst on mõnuga loetav, kuigi kõikide märkide põhjal eeldaks hoopis mingit pateetilist nõukogude jampsi. Neljast paremat hinnet ei saa panna aga põhjusel, et see jutt kipub liigagi kiirelt ununema. Põnevusloo puhul võiks see isegi pluss olla, kuid lüürilis-eetilise ulmejutu puhul vist mitte.