Minuarust näitab lühiromaan «Половина жизни» kenasti ära, et milles on ulmekirjanik Kir Bulõtšovi tugevad küljed. Kindlasti pole selleks originaalsete süžeede väljamõtlemine, sest minu mäletamist mööda sai Maale saabunud ja elusloomade näidiseid kogunud tulnukate laev klišeeks juba pulpulme hiilgepäevil ning Kir Bulõtšov kindlasti ei arvanud, et ta sellega miskeid tähti taevast alla toob.Teksti väärtusteks on hoopis lühiromaani kompositsioon, kangelanna isik ning lõpplahendus.
Kompositsioonist ma kirjutada ei saa, sest sellega võtaksin ma võimalikel tulevastel lugejatel pool mõnu ära.
Küll aga ütleks mõned sõnad Nadežda (see nimi pole ju ka juhuslik, eksole) kohta. Kir Bulõtšov on suutnud Nadežda kuju vägagi veenvaks kirjutada, pannes lugeja uskuma, et just niimoodi võikski antud olukorras arutleda ja asjade olemust näha kosmoseajastu eelne ja haridust väärtuseks pidav nõukogude naine. Rääkimata juba meisterlikkusest, millega Kir Bulõtšov kujutab lesestunud Nadežda ja tema invaliidist mehevenna vahelisi tundeid.
Hea jutu muudab geniaalseks aga lõpp, kus tuuakse mängu ka Nadežda lapselaps ... ning see asetab toimunu ja inimsaatused absoluutskaalal kenasti paika.
Mainiks veel ka, et lühiromaan «Половина жизни» on Kir Bulõtšovi üks tuntumaid tekste üldse ning seda on tõlgitud enamikesse kultuurkeeltesse.