Kir Bulõtšov

Lühiromaani «Mäekuru» tegevus toimub circa kümme aastat peale ülalmainitud katastroofi... teovõimeliseks on kasvanud esimene põlvkond, st. need lapsed kes laevahuku ajal 5-6 aastased olid. Kolm neid ongi: Oleg, Dick ja Marjana.
Oleg on selline teadmiste edasikandja, kes püüab säilitada uutes oludes endisi väärtusi... Eks täiskasvanud ise näevad kah temas noort geeniust ja elu edasiviijat.
Dick on tõeline kütt... koolitarkus teda ei huvita. Mets on tema stiihia! Terav silm, kindel käsi ja tõrgeteta töötav amb – see on see püha kolmainsus, millele ta vaid loodab.
Marjana on segu neist kahest – alalhoidlik nagu naised kriitilistes situatsioonides ikka kipuvad olema.

Lühiromaani esimese kolmandiku keskmes on ettevalmistused ekspeditsiooniks mäekurule, kus asub täehelaeva «Poolus» vrakk. Bulõtshov avab meisterlikult neid ettevalmistusi kirjeldades selle vireleva inimkoloonia elu-olu, inimestevahelisi suhteid ning kuidagi põgusalt puudutab ka üsna olulisi eksistentsiaalseid probleeme.

Lühiromaani ülejäänud osa moodustabki selle ekspeditsiooni kirjeldus, mille kaudu autor lahendab probleemi, et kumb poistest – Oleg või Dick – on siis see inimkoloonia tulevikku määrav jõud. Kumb neist on õige arengutee muutunud tingimustes: kas mõtlev inimene, või instinktidele alluv kütt-inimene.

Venemaal on fännid seda teksti üsna sageli nimetanud Kir Bulõtshovi üheks parimaks looks... ka mulle meeldib see väga. Siin puudub see muinasjutulisus ja primaarne headus, mis paljusid lugejaid Bulõtshovi puhul häirib. Lühiromaani «Mäekuru» võiks iseloomustada kahe sõnaga – kõle realism! Inimsuhted on tõesti piinlikult realistlikud, maailm on painav ja kõle (ja mitte ainult temperatuuri tõttu)... inimesed on tülpinud, väsinud, peaaegu elust tüdinenud... Jah, isegi utoopiaelanikud painduvad (kui suisa ei murdu) üsna maapinna lähedale, kui nad satuvad karmidesse ja lootusetutesse tingimustesse...

Lühiromaanist on endises Nõukogude Liidus valminud ka hurmava graafikaga (midagi Anatoli Fomenko stiilis) pooletunnine joonisfilm.

Soovitan kõigil lugeda!!!

Kes vene keelt vähegi mõikab, see leiab selle teksti siitsamast.

Olin lühiromaani juba peaaegu lõpuni lugenud kui äkki turgatas-ma olen seda joonisfilmi teksti põhjal ju vähemalt osalt näinud! Kümneaastaselt või nii.Youtube`i kaudu sain oma arvamusele ka kinnitust. Kuidagi sünge tundus toona, aga igatahes jäi see kujund-kamp poolmetsistunud noori jõudmas hüljatud kosmoselaeva vrakini, mille siseruumide seintel on vanad fotod nende vanematest jne. kuhugi sügavale mu teadvusse ja seda suurem rõõm oli teksti nüüd eestikeelses tõlkes lugeda.

Jyrka on paljugi minu eest ära öelnud. Sugestiivne tekst, mille maakeelde tõlkimine oli kindlasti hea mõte, eriti nende jaoks, kes vene keelt ei oska.

Lühiromaanist endast ei tule kuidagi välja, kumb tee siis valituks osutus ja kumb see õige oleks. Selles mõttes jääb lugu natuke nagu poolikuks, aga kõlbas lugeda küll. Vene ulmele omased toonid olid üsna vähesed ja ärapeidetud, seega ei häirinud suurt midagi, keegi ei kuuganud klaasiga viina ega halanud sinna messianistlikku maailmavalust täidetud möginat kõrvale. Seega üks igati kobe tükk, soovitan hankida ja lugeda.

Mis puutub sellesse vene multikasse, siis pean oma imestuseks tõdema, et see on mulle täiesti tundmatu, kuigi 70ndatel - 80ndatel üleskasvanuna arvasin ma vanu vene multikaid üsna hästi teadvat. See konkreetselt küll tuttav ette ei tule...

Tekst ise on muidu väga korralik käsitöö: esimeses peatükis sissejuhatav seiklus, teises arendus kuni kriisini, kolmandas rabelemine lootusetus olukorras ja neljandas siis lõppeb kõik hästi. Pane või õpikusse.

Lugu hakkas minuga aga rohkem kõnelema sellest hetkest peale, kui külast saadetakse teele ekspeditsioon mäekuru poole, kus aastate eest oli hädamaandumise teinud kosmoselaev, millelt asunikud pärinevadki. Ka alguses silme eest kirjuks võtnud tegelastering tõmbub koomale ning edaspidi jälgib lugeja vaid kolme mehe ning ühe naise rasket teekonda eesmärgi poole. Loomulikult ei puudu edasiste seikluste kirjeldustest kokkupuuted kohaliku vaenuliku floora ja faunaga ning ka peategelaste rollid kirjutatakse lahti. Retke käigus kantakse kaotusi, kuid erinevalt eelmistest ekspeditsioonidest, mis eesmärgini ei jõudnudki, saabuvad kolm kunagiste kosmonautide järeltulijat mahajäetud kosmoselaevani.

Kui lühiromaani algus on igavavõitu, kuid keskpaik kaasahaarav, siis lõpp, viimased peatükid kosmoselaevaga tutvumisest, lausa nauding. Ühtlasi selgub selle käigus ka loo moraal. Ja et jutul otsest puänti pole, panen selle ka siinkohal kirja. Nimelt on kogu loo mõte näidata, kui kiirelt degenereerub inimpopulatsioon keskkonna mõjul. Kui tuleb pidevalt muretseda ninaesise ja toasooja pärast, siis võib ühe inimpõlvega kaduda kirjaoskus ning teadmiste puudusest tekkinud tühimik täidetakse ebausuga...