Kasutajainfo

Kir Bulõtšov

18.10.1934-5.09.2003

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Kir Bulõtšov ·

Pereval

(lühiromaan aastast 1980)

ajakirjapublikatsioon: «Znanije – sila» 1980; nr 7 – nr 11
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Mäekuru»
Kir Bulõtšov «Perpendikulaarne maailm» 2010

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
7
4
0
0
0
Keskmine hinne
4.636
Arvustused (11)

Kosmoses on toimunud avarii ning tähelaev «Poolus» on sunnitud tegema hädamaandumise. Maandutakse tundmatule planeedile... maandutakse mägedes, kus on sedavõrd lõikav külm, et inimesed põgenevad ummisjalu alla tasandikule. Põgenevad mitte ainult külma eest, kardetakse ka radioaktiivsust...

Lühiromaani «Mäekuru» tegevus toimub circa kümme aastat peale ülalmainitud katastroofi... teovõimeliseks on kasvanud esimene põlvkond, st. need lapsed kes laevahuku ajal 5-6 aastased olid. Kolm neid ongi: Oleg, Dick ja Marjana.
Oleg on selline teadmiste edasikandja, kes püüab säilitada uutes oludes endisi väärtusi... Eks täiskasvanud ise näevad kah temas noort geeniust ja elu edasiviijat.
Dick on tõeline kütt... koolitarkus teda ei huvita. Mets on tema stiihia! Terav silm, kindel käsi ja tõrgeteta töötav amb – see on see püha kolmainsus, millele ta vaid loodab.
Marjana on segu neist kahest – alalhoidlik nagu naised kriitilistes situatsioonides ikka kipuvad olema.

Lühiromaani esimese kolmandiku keskmes on ettevalmistused ekspeditsiooniks mäekurule, kus asub täehelaeva «Poolus» vrakk. Bulõtshov avab meisterlikult neid ettevalmistusi kirjeldades selle vireleva inimkoloonia elu-olu, inimestevahelisi suhteid ning kuidagi põgusalt puudutab ka üsna olulisi eksistentsiaalseid probleeme.

Lühiromaani ülejäänud osa moodustabki selle ekspeditsiooni kirjeldus, mille kaudu autor lahendab probleemi, et kumb poistest – Oleg või Dick – on siis see inimkoloonia tulevikku määrav jõud. Kumb neist on õige arengutee muutunud tingimustes: kas mõtlev inimene, või instinktidele alluv kütt-inimene.

Venemaal on fännid seda teksti üsna sageli nimetanud Kir Bulõtshovi üheks parimaks looks... ka mulle meeldib see väga. Siin puudub see muinasjutulisus ja primaarne headus, mis paljusid lugejaid Bulõtshovi puhul häirib. Lühiromaani «Mäekuru» võiks iseloomustada kahe sõnaga – kõle realism! Inimsuhted on tõesti piinlikult realistlikud, maailm on painav ja kõle (ja mitte ainult temperatuuri tõttu)... inimesed on tülpinud, väsinud, peaaegu elust tüdinenud... Jah, isegi utoopiaelanikud painduvad (kui suisa ei murdu) üsna maapinna lähedale, kui nad satuvad karmidesse ja lootusetutesse tingimustesse...

Lühiromaanist on endises Nõukogude Liidus valminud ka hurmava graafikaga (midagi Anatoli Fomenko stiilis) pooletunnine joonisfilm.

Soovitan kõigil lugeda!!!

Kes vene keelt vähegi mõikab, see leiab selle teksti siitsamast.

Teksti loeti vene keeles

Spoiler!!!

Olin lühiromaani juba peaaegu lõpuni lugenud kui äkki turgatas-ma olen seda joonisfilmi teksti põhjal ju vähemalt osalt näinud! Kümneaastaselt või nii.Youtube`i kaudu sain oma arvamusele ka kinnitust. Kuidagi sünge tundus toona, aga igatahes jäi see kujund-kamp poolmetsistunud noori jõudmas hüljatud kosmoselaeva vrakini, mille siseruumide seintel on vanad fotod nende vanematest jne. kuhugi sügavale mu teadvusse ja seda suurem rõõm oli teksti nüüd eestikeelses tõlkes lugeda.

Jyrka on paljugi minu eest ära öelnud. Sugestiivne tekst, mille maakeelde tõlkimine oli kindlasti hea mõte, eriti nende jaoks, kes vene keelt ei oska.

Teksti loeti eesti keeles

Põhiline uba selles lühiromaanis oli - kui ränkraske retke kirjeldused kõrvale jätta - võitlus kahe koolkonna vahel. Et kui inimesed on muutunud robinsonideks üsna ohtlikul, aga siiski elamiskõlblikul planeedil, kas siis on mõtet panustada iga hinna eest vanade teadmiste säilitamisele, seadmete hooldusele ja remondile, ajaloo ja muu taolise õpetamisele ning pikemas perspektiivis kosmoselaeva kaudu Maale hädasignaaliga märkuandmisele, või siis on hoopis mõtet kohaneda, kohanduda, muutuda ja arendada eelkõige neid võimeid mis annavad ellujäämisel just sellel planeedil mingitsortigi võimaluse.

Lühiromaanist endast ei tule kuidagi välja, kumb tee siis valituks osutus ja kumb see õige oleks. Selles mõttes jääb lugu natuke nagu poolikuks, aga kõlbas lugeda küll. Vene ulmele omased toonid olid üsna vähesed ja ärapeidetud, seega ei häirinud suurt midagi, keegi ei kuuganud klaasiga viina ega halanud sinna messianistlikku maailmavalust täidetud möginat kõrvale. Seega üks igati kobe tükk, soovitan hankida ja lugeda.

Mis puutub sellesse vene multikasse, siis pean oma imestuseks tõdema, et see on mulle täiesti tundmatu, kuigi 70ndatel - 80ndatel üleskasvanuna arvasin ma vanu vene multikaid üsna hästi teadvat. See konkreetselt küll tuttav ette ei tule...

Teksti loeti eesti keeles

Loo algus oli nii segadustekitav, et unustasin multika täiesti. Kuigi olen seda näinud ja täitsa heaks kiitnud, nagu mulle meenus. Võibolla aga multikas rõhutas pigem neid loo külgi, mis kuidagi nagu ei haakunud tervikuga. Eidea. Samas suutsin lugemise ajal unustada palavuse ning... ühesõnaga, kõik toimis, ja hästi. Mida ei ole sugugi vähe.
Teksti loeti eesti keeles

Paberidefitsiidi eest läheb hinne alla. Inimkond on kirjutanud läbi aegade ükskõik millisele käepärasele materjalile: savi, puukoor, loomanahad, kivi jne. Samuti jääb eelmine koduloomade hankimise katse liiga mannetuks ja loobumine sellest liiga kergeks.

Tekst ise on muidu väga korralik käsitöö: esimeses peatükis sissejuhatav seiklus, teises arendus kuni kriisini, kolmandas rabelemine lootusetus olukorras ja neljandas siis lõppeb kõik hästi. Pane või õpikusse.

Teksti loeti eesti keeles

Üks parimaid lühiromaane, mida ma kunagi lugenud olen. Laevahukk, vaenulik planeet, võitlus ellujäämise eest. Kõlab üsna tavaliselt? Aga ei! Inimeste suurimaks vaenlaseks pole mitte külm ega nälg, "šaakalid","karud" või haigused vaid hoopis degeneratsioon. Juurte kaotamine. Inimesed unustavad Maa ja lakkavad olemast inimesed, muutuvad paari põlvkonnaga "kohalikeks" -- aborigeenidest. Ajaloost saavad müüdid, müütidest legendid. Teadmised muutuvad maagiaks ja hookuspookuseks. SEE on tõeline oht mis robinsone sellel planeedil ähvardab!Sidemeks Maaga, juurtega, inimsusega, saab noorema põlvkonna ränkraske teekond läbi erakordselt vaenuliku maastiku kosmoselaeva vraki juurde. Üldiselt süngetes toonides lugu saab veidi helgema lõpu läbi ühe peategelase - Olegi katarsise, kes taastab vaimse sideme oma tegeliku päritoluga. Veel üheks põlvkonnaks on unustusse vajumine edasi lükatud. Veel on võimalus parandada saatja ja võtta ühendust kauge Maaga.Jah loos oli nõrku kohti. Kristjani mainitud paberipuudus ntx. Lisaks siia veel radiatsiooni, mille suhtes alguses hoiatati, laeva juurde jõudes, aga ei vaevunud keegi muretsema mingi radiatsiooni pärast v.a. mootorisektsioon. Tervikuna väga võimas ja muljetavaldav lugu - puhas viis!
Teksti loeti eesti keeles

Eks mul ikka teatud eelarvamused selle loo suhtes olid, enne kui ma seda lugema hakkasid. Esiteks polnud ma autorist kunagi varem midagi kuulnud ning teiseks ei avaldanud jutu lühikokkuvõte raamatu tagakaanel erilist muljet. Seda suurem oli minu üllatus. Tegu on tõepoolest suurepärase looga, mis on oskuslikult komponeeritud ning meisterlikult kirja pandud. Imetleda tuleb autori oskust maailma järk järgult avada ning tegelaskujude motivatsiooni põhjendada. Ka konflikt on oskuslikult valitud - milleks leiutada ratast, kui see on juba leiutatud, samas jällegi, mis sellest rattast kasu on, kui see ei aita ellu jääda? Mõned häirivad detailid ju ka olid, kuid üldjoontes on "Mäekuru" ikkagi väga hea tekst! Kindel viis
Teksti loeti eesti keeles

Tuleb tunnistada, et jutu algus polnud just kõige kaasahaaravam. Kaua sa ikka viitsid lugeda mingite inimeste raskest elust väikeses külas. Olgugi, et kohe esimestest lehekülgedest peale on selge, et küla ei asu Maal ning inimesed, kes seal elavad, on tuleviku robinsonid.

Lugu hakkas minuga aga rohkem kõnelema sellest hetkest peale, kui külast saadetakse teele ekspeditsioon mäekuru poole, kus aastate eest oli hädamaandumise teinud kosmoselaev, millelt asunikud pärinevadki. Ka alguses silme eest kirjuks võtnud tegelastering tõmbub koomale ning edaspidi jälgib lugeja vaid kolme mehe ning ühe naise rasket teekonda eesmärgi poole. Loomulikult ei puudu edasiste seikluste kirjeldustest kokkupuuted kohaliku vaenuliku floora ja faunaga ning ka peategelaste rollid kirjutatakse lahti. Retke käigus kantakse kaotusi, kuid erinevalt eelmistest ekspeditsioonidest, mis eesmärgini ei jõudnudki, saabuvad kolm kunagiste kosmonautide järeltulijat mahajäetud kosmoselaevani.

Kui lühiromaani algus on igavavõitu, kuid keskpaik kaasahaarav, siis lõpp, viimased peatükid kosmoselaevaga tutvumisest, lausa nauding. Ühtlasi selgub selle käigus ka loo moraal. Ja et jutul otsest puänti pole, panen selle ka siinkohal kirja. Nimelt on kogu loo mõte näidata, kui kiirelt degenereerub inimpopulatsioon keskkonna mõjul. Kui tuleb pidevalt muretseda ninaesise ja toasooja pärast, siis võib ühe inimpõlvega kaduda kirjaoskus ning teadmiste puudusest tekkinud tühimik täidetakse ebausuga...

Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: juuni 2020
mai 2020
aprill 2020
märts 2020
veebruar 2020
jaanuar 2020

Autorite sildid: