Ning sellega segadused kah algavad! Lühiromaan «Pereval» on algselt (ilmselt) kirjutatud omaette seisva tekstina, mis ei kuulu Doktor Pavlõshi sarja. Samas on romaan «Za perevalom» selline tekst, mis mingit mõtet omette ei oma... isikutel, kes eelnevat lühiromaani lugenud pole, neil jääb romaani lugedes palju arusaamatuks... ilmselt just seetõttu pole romaan «Za perevalom» kordagi omaette ilmunud – alati on ilmunud ta koos lühiromaaniga «Pereval» kui fix-upromaan «Posjolok».
Sisust kah.
Romaan «Teispool mäekuru» kirjeldab sündmusi pärast seda, mil ekspeditsioon tähelaeva «Poolus» vraki juurde on robinsonide asundusse tagasi jõudnud. Mingil hetkel hakkab Olegi painama idee, et oleks hea ehitada õhupall ning sellega planeedil üks põhjalik uurimisretk ette võtta.
Planeedile on maandunud ka üks maalaste uurimisrühm. Uurimisrühm koosnes kolmest naisest, aga et üks naistest sai viga, siis pandi doktor Pavlõsh teda asendama... see seletabki seda, et miks antud romaanis ei viibi Pavlõsh tähelaeva «Maa-14» pardal ning miks selles romaanis vaid põgusalt mainitakse Gleb Bauerit, sellesamuse tähelaeva komandöri. Bulõtshov ei jäta kasutamata küünilist võimalust, et kirjeldada meesalluva rasket elu uurimisjaamas võimuka naisülemuse käe... ega see ülemus nüüd miski tõbras polegi, aga ta ei oska end teisiti kui tobeda rangusega maksma panna...
Asunduse elanikud nägid kah ühte uurimisrühma atmosfäärisondi lendamas ning avaliku arvamuse kaalukausid kaldusid ootamatult Olegi riskantse ekspeditsiooni kasuks...
Hea romaan, meenutab üsna sageli mulle Jules Verne`i «Kapten Granti lapsi» – kaelamurdvad seiklused õilsa eesmärgi nimel metsiku looduse rüpes! Kolm selle eest, et oma olemuselt on tegu absoluutselt teisejärgulise tekstiga, mille päästab vaid Kir Bulõtshovi korralik kirjutusoskus.