Kasutajainfo

Kir Bulõtšov

18.10.1934-5.09.2003

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Kir Bulõtšov ·

Perpendikulaarne maailm

(kogumik aastast 2010)

eesti keeles: Saue «Skarabeus» 2010

Sisukord:
Hinne
Hindajaid
3
3
1
0
0
Keskmine hinne
4.286
Arvustused (7)

Vene ulmeklassiku esimese eestikeelse ulmeraamatu, kolme lühiromaani sisaldava kogu kolmest tekstist on üllatuslikult "klassikaline teaduslik fantastika" vaid esimene-"Mäekuru". Ühtlasi on see minu meelest kogu parim tekst. Ülejäänud kaks kujutavad endast rohkem fantastiliste elementidega poliitilist satiiri a la Bulgakovi osad teosed. Kahe aastakümne eest ajaloo prügikasti läinud riigikorra mõnitamist kõlbab siiski ka praegu lugeda, erinevalt mõnedest teistest samalaadsetest tekstidest, nagu näiteks Lazartšuki/Uspenski "Kollane allveelaev "Komsomolets Mordovij" ", mis minu põlvkonnale enam suurt midagi ei ütle.

Aga jah, kogu koostaja võinuks panna suuremat rõhku žanriulmele ja väiksemat satiirile, sest žanripuhtaid teoseid oskas Bulõtšov tõesti hästi kirjutada, mida "Mäekuru" tõendab.

Kaanekujundus on jälle nii tehtud, et ainult asjassepühendatud saavad aru, et tegu on ulmega.

P.S. See eksitus autori esimese eestikeelse raamatuga sai nüüd ära parandatud. Jusiis olen piisavalt friik, et mitteulmelised raamatud ulmekale arvustust kirjutades lambist ei meenugi.

Teksti loeti eesti keeles

Skarabeuse igasuvise raamatu ilmumine käib nagu kellavärk ja kvaliteedi peale võib juba ette kindel olla. Õnneks valib Arvi selliseid autoreid, kes eesti keeles just ülituntud pole. Eelmises arvustuses ilmunud valeinfo, nagu oleks tegu Kir Bulõtšovi esimese eestikeelse raamatuga, võib rahulikult ümber lükata - otse loomulikult on huvilistel riiulis olemas Kirill Bulõtšovi nime all 1972. aastal ilmunud poistekas "Kindral Bandula mõõk". Muidugi on tõelistel fännidel olemas ka Igor Možeiko "Veel 27 maailmaimet", aga seda tõepoolest ei saa lugeda Bulõtševi raamatuks. Bulõtševi tekste on tegelikult eesti keeles ilmunud juba hiiglama ammu, ma mäletan isiklikult tüdruk Alissa lugusid kuskil 70ndate keskpaiga "Pioneeridest", midagi oli vist ka pioneeride ajalehes "Säde" aga kes seda enam täpselt mäletab ja see polegi eriti tähtis.

Ühesõnaga, mu senine kokkupuude Bulõtšoviga piirdus nende eelpoolmainitud lugude, "Bandula mõõga", pühapäevahommikuse lastefilmiga "Külaline tulevikust" kaugetel 80ndatel ja loomulikult klassikalise "Kolmanda planeedi saladusega" ja kahe lühilooga Skarabeuse 2006. aasta raamatus "Muumia". Mitte just väga palju...Sellepärast oli sellesuvine "Perpendikulaarne maailm" vägagi meeldivaks üllatuseks.

Mis siin ikka muud öelda... Seda raamatut oli eesti keeles vaja, Kir Bulõtšovit oli eesti ulmelugejale vaja ja jääb ainult loota, et sellega selle vene ulmeklassiku loomingu avaldamine ei piirdu. Ma saan aru et tema loomingust oleks avaldada veel küll ja küll ja loodetavasti mõni ühe käe sõrmede peal (kusjuures mõned näpud jäävad täitsa üle) ülesloetavatest regulaarselt ulmet avaldavatest kirjastustest võtab selle asja käsile.

Teksti loeti eesti keeles

Autoriga olen natuke rohkem kokku puutunud, kui vaid eesti keeles saadaval, paraku meenuvad sellised kunagi aastakümneid tagasi loetud lood enamasti siis, kui keegi siin arvustab ja seeläbi loo meelde tuletab...

Et väga hea kogu!

Lugude endi puhul piirdusin hindega, sest sisu on piisavalt kajastatud. Lisaks on igasugune ühtede kaante vahele panemine ikkagi akt, mis lubab autorit ja tema loomingut (ja muidugi koostaja maitset, aga see pole praegu teema) laiemalt vaadelda. "Perevali" olen ilmselt kunagi väga amu lugenud, siis see mulle erilist muljet ei jätnud. Et üks süngevõitu ellujäämislugu. Võib-olla oli asi keeleoskuses või minu tollases maailmapildis, ei tea, igatahes läks tookord minust see "kohandujate" ja "alleshoidjate" konflikt mööda, jäi vaid natuke viletsate põhjendustega just selliselt korraldatud ekspeditsioon, ja autori poolt pisut otsitud juhtumused, et just ainult lapsed laeva juurde jõuaksid. (Et minust õigesti aru saadaks -- seda kahe erineva maailmapildi konflikti on selles loos võimatu mitte märgata, küsimus on selles, kas see lugejas kaasa helisema hakkab...) Nüüd tundus lugu perfektne. Täpselt õiges tasakaalus etc etc... Andestatagu mulle need rohkem iseendale suunatud mõtisklused, aga oli aeg, mil ma väga hindasin jutus -- eriti SF-is -- loogikat, usutavust... Et palju neid eluga planeete nüüd kosmoses on, kuhu kukub laev, kus elavad pered beebidega; et kui see on kaugekspeditsioonilaev, siis jätkem beebid, kui see on selle taseme uurimisretk, kuhu beebidega minnakse, siis kuidas neid 17 aasta jooksul leitud ei ole; et sa põgened ülepeakaela *täiesti* tundmatusse keskkonda, võtmata kaasa isegi *relvi* või ühtki neist tuhandest asjast, mis selle mõõduga laeval relvana toimida oleks võinud; et siis, kui esimene paanika lahtub, ei ole suudetud 17 aasta jooksul minna tõeliselt hädavajalike asjade järele teed, mida üks kord õnnestus ära käia haavatute ja rinnalastega... Norimine? Muidugi. Ent lugu ei ole sellest ja lugu on hea.
"Perpendikulaarne maailm", nimilugu, on minu jaoks halvim, mida vene ulme sisaldab, kuigi see on Meistri poolt talutaval toonil kirja pandud. See on teatud liiki sotsiaalne utoopia, mis antud autori teoses küll mõnuga ka iseenda üle irvitab ja seetõttu seeditavaks muutub. No mõelge ise -- Venemaal poed, kust kõik inimesed vabalt delikatesse jmt osta saavad... pole kunagi olnud ja ei saa lähema saja aasta jooksul olema. Ehk siis igatsus asjade järele, mida ainult raamatutest lugeda ning reaalsuses valuutapoe ja punaparunitega seostada sai. Samas -- punktid ettenägelikuse eest, sest just see perpendikulaarne maailm seal ju teostunud on... Ehk selle sünguse eest "4", aga punkt läheb maha lahenduse eest -- (ehk ei ole spoiler) et kui nad seal siis koos "kurja" vastu lähevad ja kõik kaasa tulevad -- tahaks vastata vendade Strugatskite sõnadega (öeldud Teelise suu läbi Maksimile "Asutatud saares"): "Kes tõusevad? Kuhu nad tõusevad?" Ei ole nad kuhugi tõusnud, sita sees see rahvas on ja sinna ta jääb. Amen.
Samas viimane lugu on jälle nii hea, kui üks lugu üldse olla saab. Kuidas kõik, mis viltu minna saab, läheb viltu, ja kuidas siis on konflikt Talvepalee ümber jälle tüpselt see, mis ta on -- vähesed hoolijad kaltsakate bande vastu. Ma ei ole piisavalt ajaloolane osalemaks väitluses, kas Oktoobrirevolutsioon oli tohutu juhus või vältimatu õnnetus, kuid igatahes see kibeda huumoriga lugu rehabiliteerib minu silmis osa vene intelligentsi.

Nii et kokkuvõttes ei ole hindes kahtlus.

Teksti loeti eesti keeles

Kogumikku on raske hinnata: esimene lugu on korralik käsitöö, kuid ei midagi erilist, teine õnnestunud satiir ja kolmas ebaõnnestunud satiir... Keskmine tuleb 3 2/3 ja las siis olla hindeks ka vastavalt kolm pluss. Kommenteerides Kristjan-Jaak Rätsepa poolt eelnevalt öeldut, võin vaid nentida, et mulle isiklikult olekski meeldinud, kui kogumik oleks zhanriulmele pühendatud olnud. Kokkuvõtteks, ma ei ole rahul ei valiku põhimõttega (1 pärisulme jutt ja 2 satiiri) ega ka valitud lugude endiga (sest viimane jutt on IMHO jama).
Teksti loeti eesti keeles

Nende väheste kokkupuudete, mis mul autori loominguga on olnud, najal võin julgelt tunnistada, et üldjoontes mulle tema kirjutamislaad meeldib, kuigi jutud ise jätavad soovida. Käesolev kogumik ainult kinnitab seda arvamust. Kolmest loost üks oli ainult väga hea, ülejäänud kaks jäid kuskile keskpärasuse piirimaile kõlkuma. Mul ei ole satiiri vastu midagi, kui see on omal kohal. Kogumiku nimilugu ning "Tõrge - 67" olid küll üsna hästi teostatud, päris vaimukad ja muidu ka lõbusad lugeda (üks natuke rohkem kui teine), kuid minu arust natuke valesti valitud. Mõnesse nõukanostalgia üle irvitavasse antoloogiasse oleksid need kindlasti paremini sobinud, kui käesolevasse žanriulmega flirtivasse kogumikku. Kuigi autor on ilmselgelt tasemel ning tema kirjutatud lugusid loeksin kindlasti hea meelega veelgi, ei tõuse koondhinne üle nelja. Peamiselt natuke arusaamatute valikupõhimõtete tõttu.
Teksti loeti eesti keeles

Alustame sellest, et kahtlemata on kirjastus "Skarabeus" taaskord teinud tänuväärset tööd - Kir Bulõtšovi ulmejutte pole eesti keeles just liiga palju avaldatud. Ka mina olin varem lugenud vaid paari-kolme Kir Bulõtšovi lühijuttu "Skarabeuse" vene ulme antoloogiatest. Paraku need aga erilist muljet ei avaldanud. Seekordsesse kogumikku tundub aga tõepoolest olevat sattunud kirjaniku loomingu parim osa. Ühe erandiga - kogumiku nimilugu mulle isiklikult ei meeldinud, kuid ülejäänud kaks olid tõelised pärlid.

Hardcore ulmefännina oleks vast samuti esimese jutu sarnast sci-fi`d eelistanud, kuid kirjaniku loomingust ja stiilist üldisemalt annab minu meelest just seesugune kooslus - üks teaduslik-fantastiline, üks satiiriline ja üks alternatiivajalooline lugu - nagu praegu kaante vahele saanud on, parema üldpildi. Praegusel kujul on seal midagi igaühele - nii tõsisele fännile, kui ka lihtsalt tavalugejale. Seega õnnestunud kooslus.

Ka minult saab raamat hindeks "viie" - mis on parem, kui minu poolt lugudele eraldi antud hinnete aritmeetiline keskmine. Võin vaid kahetseda, et ei lugenud seda raamatut enne 2011 aasta Stalkeri hinnete andmist - just minu hääl oli see, mis "Perpendikulaarsel maailmal" parima antoloogia või kogumiku tiitli saamisest puudu jäi...

Teksti loeti eesti keeles

Kir Bulõtšov "Perpendikulaarne maailm", tõlkinud Arvi Nikkarev, Skarabeus 2010, 279 lk
-----
Kirjastus Skarabeus on ühe mehe tahtmine ja vägi. Ehk siis Arvi Nikkarev suures osas ise koostab, tõlgib, toimetab, annab välja. Niipalju kui ma olen ise selle kirjastuse kätetööga kokku puutunud siis annab Nikkarev välja selliseid asju, ilma milleta oleks eestikeelne ulmeruum kõvasti vaesem. Suur rõhk on vene autoritel, samas on ka soome päritoluga jutukogumikke ning mitmeid ingliskeelseid autoreid. Rõhk on jutukogudel (pea pooled) ning neid on nii antoloogiatena kui ka ühe autori kirjutisi koondavate tükkidena. Praeguseks suletud kodulehel oli kunagi kirjas nii: "Kirjastus "SKARABEUS" püüab avaldada ulmekirjandust, mida suuremad kirjastused ilmselt ei avaldaks." Mis on täitsa tõsi, kuigi arvestades, et suur osa ulmest on niigi nišivärk siis Nikkarev on omakorda veel eriti ummamuudu nomaad. Edgar Allan Poe "Novelle" järelsõnas on umbes selline jutt, et Poe on nagu orbiidita planeet, ilma milleta oleks meie päikesesüsteem oluliselt vaesem. Vot, Skarabeus on samasugune nähtus.
 
Vägev värk, et üks mees niimoodi oskab, tahab, viitsib ja teeb.
 
Kui korraks minna kujunduse maailma siis Skarabeuse raamatud on kahtlemata kummalised (ning selles osas kasutab Arvi teiste inimeste abi). Kasvõi seesama tuletab meelde nõukaaegseid - ja see pole üldsegi mitte paha! Ka selles punktis on jällegi tegu kindla orbiidita planeediga.
 
Raamat koondab kolme lühiromaani, "Mäekuru", "Perpendikulaarne maailm" ja "Tõrge-67". 
 
"Mäekuru" tegevus toimub külmal võõral planeedil, kuhu tähelaev "Poolus" on õnnetuse tagajärjel sattunud. Laev jäetakse mägedesse ning inimesed põgenevad allapoole, kus kliima on natuke sobivam. Lühiromaan hakkabki peale kümmekond aastat peale õnnetust, kus vaikselt hakkab miniühiskond muutuma sest lapsena laevahukust pääsenud on nüüdseks teismelised, kes asuvad omakorda maailma avastama. Jutu sisu ja point ongi see, et kas (taand)areneda ja kohaneda vähe turvalisemas tasandikukeskkonnas või üritada minna laeva juurde lootuses, et sealt leiab vastuseid ning saab äkki midagi ette võtta peale vaikse tiksumise.
 
Lühiromaani täiesti eraldi mõõde on keskkond, kus loodus on inimese jaoks äärmiselt vaenulik ja karm. Üldse on jutu olemus nukker ja lohutu - mis emotsioonina on muidugi rusuv aga kirjanduslikult on lummav, väärtkirjandus selle sõna kõige paremas mõttes.
 
"Perpendikulaarne maailm" on hoopis teistsugune. Tegevus toimub nõuka-ajal, linnas Veliki Gusljar (kaardi pealt seda ei leia). Tegu on poliitilise pila, farsiga kus päratu liiklusmagistraali loomiseks minnakse paralleeluniversumisse (või perpendikulaaruniversumisse?) antigravitatsiooniseadet hankima. See lugu on pigem argisem, eriti kui olla nõuka-ajal elanud ja mäletada kõike seda jama. Antud romaan keskendubki sellele, kuidas samad inimesed võivad erineva taustsüsteemi puhul täiesti perpendikulaarseid otsuseid teha.
 
"Tõrge-67" on alternatiivajalugu. Päriselus oli aasta 1967 täis "50 aastat on möödas Oktoobrirevolutsioonist" hullust, muuhulgas taaslavastati teatraalselt tünnak Talvepaleele. Bulõtšov kirjutas aastal 1968 oma versiooni juhtunust, kus lavastus läheb üle hoopis päris rünnakuks, lendavad kuulid ja mürsud ning Talvepalee rüüstataksegi ära.
 
Lühiromaanis oli üks lahe äratundmiskoht (lk 227):
 
-----
Jarho rapsis vihmapiisad maha ja läitis suitsu, varjates leeki tuule eest laiade peopesadega.
"Pistke pakk taskusse," ütles Lenin. "Kes siis viiskümmend aastat tagasi "Belamori" suitsetas."
"Meid ei filmita," ütles Jarho. Nüüd rääkis ta ilma eesti aksendita. "Nad sõitsid vaksali juurde. Kohe algab seal lahing."
-----
 
Endale meeldisidki romaanid just niimoodi paiknemise järjekorras. "Mäekuru" on lummavalt hea, "Perpendikulaarne maailm" on äkki õrnalt-õrnalt lahjem (kusjuures endale tuli millegipärast Half-Life 2 arvutimäng pidevalt silme ette) aga ikka väga kobe. "Tõrge-67" oli sutsu liialt ära killustunud mu jaoks ning jäi lühikeseks. Aga samas ta istus ja meeldis ikka, kuigi ilmselt ilma ajalugu tundmata on see täiesti "meh?" pala.
 
Jälle üks kogumik, kus summa on suurem kui liidetavad kokku annaksid. Siin raamatus on selline eriline hõng ja olemus, tuttavlik ja samas tundmatult põnev. Veelkord - Arvi Nikkarev teeb äärmiselt head tööd, müts maha ja kraaps.
 
Raamatu lõpus  on suurepärane autori ja loomingu tutvustus, autoriteks on  Kirill Ratnikov ning  Mihhail Manakov.
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: detsember 2019
november 2019
oktoober 2019
september 2019
august 2019
juuli 2019

Autorite sildid: