(romaan aastast 1998)
Romaani proloog on lühijutu «Valik» (Võbor; 1971) laiendatud ja kaasajastatud variant... Bulõtshov on proff ning puhub kenasti vanasse klassikalisse juttu uue elu, tapmata sealjuures ka vana teksti...
Proloogi lõpuks on Garikust saanud (salastatud) eriinstituudi kaastööline... Ka see instituut on kombineeritud Kir Bulõtshovi vanematest lugudest: laborant Dobrjak ja Lera on kirjaniku mitme varasema jutu tegelased... kõige täielikumalt on see juttude sari olemas kogus «Korallovõi zamok»...
«Vaade, mis avaneb lahingule kõrgustest» on romaan, mis tõestab suurepäraselt, et ulmekallakuga bojevik on jõukohane ka teistele kirjanikele peale Golovatshovi!
Kir Bulõtshov kirjeldab talle omase headuse ja leebe huumoriga Gariku sekeldusi väikelinnas Mehhovsk... sekendused lõpevad üsna veriselt. Garik laaditakse koos portsu veteranidega külmutusvagunisse ning «sõit» lahingupaika võib alata...
Romaani teine osa on antud Raisakulli silme läbi. Raisakull on üks veteran, kes on juba mitu kampaaniat selles sõjateatris vastu pidanud. Sõda on verine, kõigi oma jälkide üksikasjadega...
Peab ütlema, et nn. senaatorid (sõjateatri organiseerijad) on üsna nupukad tegelased: sõdureid piiravad igasugused tabud, aga samuti mingi pseudobudism... ka on sõda üsna pingeline ning ka järelvalve on võimas. Seega polegi sõjateatri näitlejatel eriti aega ja võimalusi oma tegevuslava uurida. Ka ajupesu on oma töö teinud... ning pikka iga kah selline elu ei võimalda. On vaja (ajupesule mittealluva) Gariku saabumist, et asjalood uue suuna saaksid... Kõik see selgub tegelikult hiljem romaani kolmandas osas, sest teine osa ongi sõda niiöelda altpoolt...
Romaani kolmas osa on taas Gariku silme läbi antud. Näidatakse ajupesu ning uute nekrutite saabumist lahingupaika. Garik hakkab üsna kohe asja uurima, õnneks leiab ta sõjateatrist mõned abilised, sest mingi superman ju Garik pole...
Meeldib kuidas Bulõtshov kirjutab: kusagil jääb mõni ots lahti, on mõni kummaline lause... loed pisut edasi ning autor sõlmib asjad ilusasti kokku. Ka on romaani lugedes kogu aeg tunda, et autor on ajaloolane: antakse pidevalt nükkeid vene ametliku võltsajaloo pihta, muuhulgas tõmmatakse vesi peale ka Tshetsheenia sõjale. Bulõtshov lahkab mõnuga ka postsovetlikku uusmütoloogiat, näiteks seda «valgete sukkade» legendi... Kena on ka see, et lihtne nõukogude tulnukas Garik jääb ka romaani lõpuks selliseks lihtsaks tegelaseks, mitte ei muutu mingiks kandilise lõua ja tinase pilguga lihunikuks... ning poleks olnud seda Aleksandra slaavilikult ebamõistuspärast kirge oma Vitjakese vastu, siis olekski kõik jäänud nii nagu oli...
Selle ulmeromaani realism on ikka üsna mõrtsukalik... kes lugenud on, see mõistab! Viis! See viis on küll selline tavaline, aga siiski kindel viis!!!
Kõik raamatu osad oleks nagu pärit eri (tasemega) ooperist. Kõigepealt sümpaatsevõitu proloog. Edasi esimene osa sisuliselt hariliku põnevusjutu tasemel, plussiks lahe vene koloriit (aga mida ehtvene kirjaniku puhul muud eeldama peakski?). Vähe pikaks ja venivaks kisub... Edasi teine osa - parim lõik raamatust, mis oma painajalikus absurdsuses meenutab vendi Strugatskeid. Kolmas osa paraku hajutab selle lummuse, neljas aga maandab säilinud pinge üsnagi küündimatu deus ex machinaga. Epiloog ei tule enam arvesse...
Kokkuvõttes - kahju! Olemasolevast materjalist oleks andnud vormida hulga säravama resultaadi.