Kasutajainfo

Kir Bulõtšov

18.10.1934-5.09.2003

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Kir Bulõtšov ·

Vid na bitvu s võssotõ

(romaan aastast 1998)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
1
2
2
0
0
Keskmine hinne
3.8
Arvustused (5)

Kõigepealt on autor võtnud meilegi tõlgitud jutukese “Valik” ja seda pisut kaasajastanud (aitäh Jürkale meeldetuletuse eest). Ning siis lisanud terve romaani. Peategelane siis salapärase päritoluga, heasüdamlik, üleloomulike võimetega (sugestioon, levitatsioon) noormees, tavaline nõukogude tulnukas, nagu ta ise seda nimetab. Sõlm hakkab sellest, et suurel Venemaal kaob järsku inimesi isegi rohkem, kui statistika seda lubaks, eriti just üheksakümnendatel peetud sõdade veterane. Eks siis kangelane saadetakse asja uurima. Esimene veerand või nii on päris tore, autorile omase huumoriga kirjeldatakse vene väikelinna, kus neli erinevat jõustruktuuri linnakese ärastanud ja omavahel maid jagavad. Loo sügavam idee on selles, et miskis paralleelmaailmas - ja targu on see ühenduskoht jäetud täpsemalt lahti seletamata - on miskitel suht surematutel isakestel väga igav ja siis nad mängivad sõjamänge. Suur kupli all staadion ja kummalgi pool tuhandeid mehikesi, kes siis mõõkade ja vibudega sõda peavad, isakesed aga vaatavad rõõmuga pealt. Uute sõdijate saamiseks siis meile tuttavalt maalt veterane kohale tassitaksegi. Mitte et nad päris vabatahtlikult tuleksid, aga veteranide organisatsioonide juhtidele on igavesti soodne äri oma jüngreid maha müüa. Üsna sugestiivselt on kirjeldatud ka ajupesu ja ideoloogiat, millega mehikeste pead tühjaks tehakse, et nad paremini sõdiksid. Palgasõdurite tõmbamise värk seega nagu Janissarides. Eks pisut süüdimatult ringisebiv kangelane (kes oma parimatel hetkedel Zelazny tüüpe meenutab) ajab siis äri nurja, abiks üldse mitte temasse puutuv, aga väga tüüpiliselt venelik, sügav ning jabur armulugu. Hindeks ehk miinusega neli, üle ilmselt ei loe, nõuk. vene autoritele omast tatist humanismi pisut liiga palju, teisalt aga sümpaatne, et autor ei esine kõiketeadja rollis, sõjategevuski pigem lihtsõduri kui kindrali vaatenurgast.
Teksti loeti vene keeles

Romaani (ning ilmselt ka kogu «Varjuteatri» sarja) peategelane on Juri Gagarin, keda reeglina hüütakse Garikuks. Miks peategelasel selline nimi? Lastekodus pandi, sest Garik sündis kuulsa esikosmonaudi lennu kümnendal aastapäeval...

Romaani proloog on lühijutu «Valik» (Võbor; 1971) laiendatud ja kaasajastatud variant... Bulõtshov on proff ning puhub kenasti vanasse klassikalisse juttu uue elu, tapmata sealjuures ka vana teksti...

Proloogi lõpuks on Garikust saanud (salastatud) eriinstituudi kaastööline... Ka see instituut on kombineeritud Kir Bulõtshovi vanematest lugudest: laborant Dobrjak ja Lera on kirjaniku mitme varasema jutu tegelased... kõige täielikumalt on see juttude sari olemas kogus «Korallovõi zamok»...

«Vaade, mis avaneb lahingule kõrgustest» on romaan, mis tõestab suurepäraselt, et ulmekallakuga bojevik on jõukohane ka teistele kirjanikele peale Golovatshovi!

Kir Bulõtshov kirjeldab talle omase headuse ja leebe huumoriga Gariku sekeldusi väikelinnas Mehhovsk... sekendused lõpevad üsna veriselt. Garik laaditakse koos portsu veteranidega külmutusvagunisse ning «sõit» lahingupaika võib alata...

Romaani teine osa on antud Raisakulli silme läbi. Raisakull on üks veteran, kes on juba mitu kampaaniat selles sõjateatris vastu pidanud. Sõda on verine, kõigi oma jälkide üksikasjadega...

Peab ütlema, et nn. senaatorid (sõjateatri organiseerijad) on üsna nupukad tegelased: sõdureid piiravad igasugused tabud, aga samuti mingi pseudobudism... ka on sõda üsna pingeline ning ka järelvalve on võimas. Seega polegi sõjateatri näitlejatel eriti aega ja võimalusi oma tegevuslava uurida. Ka ajupesu on oma töö teinud... ning pikka iga kah selline elu ei võimalda. On vaja (ajupesule mittealluva) Gariku saabumist, et asjalood uue suuna saaksid... Kõik see selgub tegelikult hiljem romaani kolmandas osas, sest teine osa ongi sõda niiöelda altpoolt...

Romaani kolmas osa on taas Gariku silme läbi antud. Näidatakse ajupesu ning uute nekrutite saabumist lahingupaika. Garik hakkab üsna kohe asja uurima, õnneks leiab ta sõjateatrist mõned abilised, sest mingi superman ju Garik pole...

Meeldib kuidas Bulõtshov kirjutab: kusagil jääb mõni ots lahti, on mõni kummaline lause... loed pisut edasi ning autor sõlmib asjad ilusasti kokku. Ka on romaani lugedes kogu aeg tunda, et autor on ajaloolane: antakse pidevalt nükkeid vene ametliku võltsajaloo pihta, muuhulgas tõmmatakse vesi peale ka Tshetsheenia sõjale. Bulõtshov lahkab mõnuga ka postsovetlikku uusmütoloogiat, näiteks seda «valgete sukkade» legendi... Kena on ka see, et lihtne nõukogude tulnukas Garik jääb ka romaani lõpuks selliseks lihtsaks tegelaseks, mitte ei muutu mingiks kandilise lõua ja tinase pilguga lihunikuks... ning poleks olnud seda Aleksandra slaavilikult ebamõistuspärast kirge oma Vitjakese vastu, siis olekski kõik jäänud nii nagu oli...

Selle ulmeromaani realism on ikka üsna mõrtsukalik... kes lugenud on, see mõistab! Viis! See viis on küll selline tavaline, aga siiski kindel viis!!!

Teksti loeti vene keeles

Bulõtshov on muidu hea kirjanik. Seegi romaan pole just paha - aga väga ebaühtlane paraku küll.

Kõik raamatu osad oleks nagu pärit eri (tasemega) ooperist. Kõigepealt sümpaatsevõitu proloog. Edasi esimene osa sisuliselt hariliku põnevusjutu tasemel, plussiks lahe vene koloriit (aga mida ehtvene kirjaniku puhul muud eeldama peakski?). Vähe pikaks ja venivaks kisub... Edasi teine osa - parim lõik raamatust, mis oma painajalikus absurdsuses meenutab vendi Strugatskeid. Kolmas osa paraku hajutab selle lummuse, neljas aga maandab säilinud pinge üsnagi küündimatu deus ex machinaga. Epiloog ei tule enam arvesse...

Kokkuvõttes - kahju! Olemasolevast materjalist oleks andnud vormida hulga säravama resultaadi.

Teksti loeti vene keeles

Minumeelest on ainuke väärtust omav osa sellest raamatust ülejäänud osadest sõltumatu teine peatükk - sõjateater Raisakulli silmade läbi. Tõeliselt huvitav ja viievääriline maailm!

Esimene ja kaks viimast peatükki tundusid aga täiesti liigsed. Esimesel osal ehk veel ongi mingi väärtus peategelase sissetoojana pikema sarja jaoks, aga viimased on küll täiesti labased vahendid paraja paksuse saavutanud käsikirja kiireks lõpetamiseks.. Kehv neli selle eest..
Teksti loeti vene keeles

Eelarvustajatest nõustun pigem Musta Kassiga. Esimene veerandik - see vene väikelinn "demokraatia tingimustes" oli ysna vahva koht. See mis edasi tuli.. on kõik varem nii palju kordi ja paremini läbi kirjutatud. Golovatshov on veel hullem? Baeni books on neid "sõjaväeosa kuningas Arthuri õukonnas" sorti asju vorpinud tööstuslikes kogustes ja imo omandanud sealjuures omajagu kõrge professionaalse taseme. Aleksandra tegelaskuju oli muidugi kompvek omaette.
Teksti loeti vene keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: oktoober 2018
september 2018
august 2018
juuli 2018
juuni 2018
mai 2018

Autorite sildid: