Kõigepealt on autor võtnud meilegi tõlgitud jutukese “Valik” ja seda pisut kaasajastanud (aitäh Jürkale meeldetuletuse eest). Ning siis lisanud terve romaani. Peategelane siis salapärase päritoluga, heasüdamlik, üleloomulike võimetega (sugestioon, levitatsioon) noormees, tavaline nõukogude tulnukas, nagu ta ise seda nimetab. Sõlm hakkab sellest, et suurel Venemaal kaob järsku inimesi isegi rohkem, kui statistika seda lubaks, eriti just üheksakümnendatel peetud sõdade veterane. Eks siis kangelane saadetakse asja uurima. Esimene veerand või nii on päris tore, autorile omase huumoriga kirjeldatakse vene väikelinna, kus neli erinevat jõustruktuuri linnakese ärastanud ja omavahel maid jagavad. Loo sügavam idee on selles, et miskis paralleelmaailmas - ja targu on see ühenduskoht jäetud täpsemalt lahti seletamata - on miskitel suht surematutel isakestel väga igav ja siis nad mängivad sõjamänge. Suur kupli all staadion ja kummalgi pool tuhandeid mehikesi, kes siis mõõkade ja vibudega sõda peavad, isakesed aga vaatavad rõõmuga pealt. Uute sõdijate saamiseks siis meile tuttavalt maalt veterane kohale tassitaksegi. Mitte et nad päris vabatahtlikult tuleksid, aga veteranide organisatsioonide juhtidele on igavesti soodne äri oma jüngreid maha müüa. Üsna sugestiivselt on kirjeldatud ka ajupesu ja ideoloogiat, millega mehikeste pead tühjaks tehakse, et nad paremini sõdiksid. Palgasõdurite tõmbamise värk seega nagu Janissarides. Eks pisut süüdimatult ringisebiv kangelane (kes oma parimatel hetkedel Zelazny tüüpe meenutab) ajab siis äri nurja, abiks üldse mitte temasse puutuv, aga väga tüüpiliselt venelik, sügav ning jabur armulugu. Hindeks ehk miinusega neli, üle ilmselt ei loe, nõuk. vene autoritele omast tatist humanismi pisut liiga palju, teisalt aga sümpaatne, et autor ei esine kõiketeadja rollis, sõjategevuski pigem lihtsõduri kui kindrali vaatenurgast.