Loos kirjeldab autor miskit lastekodu, kus siis lapsi õhtul magama pannakse ning kasvataja neile unejuttu räägib. Pisitasa hakkab lugejale kohale jõudma, et tavaline lastekodu see pole... ja võibolla pole see üldse lastekodu. Noh, et midagi peaved need lapsed homme tegema... või siis kuhugi minema. Aga vaat üks poiss kohe üldse ei taha ning räägib, et ta on haige. Lühidalt, et ei taha teha või minna.
Lugeja saab jutu lõpuks muidugi teada, et miks, mis ja kuidas. Puändi väljalobisemise kartuses mina aga rohkem sisu ei ava. Ka seepärast, et tekst mängibki ainult puändile... kui puänt teada, siis pole ka juttu suurt põhjust lugeda.
Aastal 1976 (kui see jutt kirjutati) oleks tekst olnud väga kõva sõna nõukogude ulmes.
Aastal 1991 (kui see jutt ilmus) oli see tekst samuti suhteliselt tegija, sest endine nõukogude inimene laiendas silmaringi ning polnud ka nõukogude riigi kohta veel küllalt paljastusi ilmunud... st. jutus oli veel teatavat värskust.
Aastal 2007 (kui neid ridu kirjutan) on see tekst ilmselgelt ajale jalgu jäänud. Et kui lõpuni jõuad, siis ühmad «selge värk» ning unustad kiirelt.
Suhteliselt nõrga hinde pälvib jutt seetõttu, et kuigi idee on hea, ei ole autor materjali adekvaatselt kasutanud. Tundub, et nõukogude marasmi tingimustes sähvatas autorile karm jutuidee. Sisemine tsensor tegi aga kohe selgeks, et sellise ideega jutt ei ilmuks. Autor siiski kirjutas, aga tulemuseks on lihtsalt kirjanduslikult hästitehtud, kuid mõttelaisk karmi idee lahtikirjutus. Ja nii loedki juttu otsekui üle mõistuse lohisevat anekdooti. Lisamiinuseks ka tõsiasi, et ma olen seda juttu 15 aastat tagasi lugenud. Meeles aga polnud!
Jutt oli ajale jalgu jäänud juba esmatrüki hetkel... praegu omab vaid akadeemilist väärtust ning kõlbab lugeda vaid kogutud teostes koos rohkete kommentaaridega.