Isikukultus on lõppenud. Neid ei ähvarda oht. Kuid neil pole raha, kodu ega tööd. Nad ööbivad raudteejaamas (kus mujal?).
Alguses igav ja hall lugu. Kuid igal lool on lõpp. Ja see lõpp... paneb mind hinnet tõstma!
(jutt aastast 1992)
eesti keeles: «Hirmust»
antoloogia «Muumia: Vene ulme antoloogia» 2006
Isikukultus on lõppenud. Neid ei ähvarda oht. Kuid neil pole raha, kodu ega tööd. Nad ööbivad raudteejaamas (kus mujal?).
Alguses igav ja hall lugu. Kuid igal lool on lõpp. Ja see lõpp... paneb mind hinnet tõstma!
Ajamasinalugude hulgas ei tõuse tükk kuidagimoodi esile. Selline keskpärane... Aga koos autoripoolse eessõnaga moodustub midagi esseelaadset, mille lisamist kogumikku "Muumia" pole raske mõista.
Aga muidu hea lugu, eriti meeldis mulle just loo algus ehk ehe nõukogudeaegne olukirjeldus. Samuti meeldis väga ka peategelase suhtumine ajaloosse (tsiteerin): Me oleme unustanud. Nii tema [Stalini] kui need, kes hukkusid. [...] Võib-olla oleks õigem öelda, et me austame vääriliselt neid, kes süütult hukkusid. Kuid me püüame vältida üldistamist.