On üks naisterahvas, kes omab pisukest koristusfirmat ning kes on pidanud laupäeva öösel ise tööle minema, sest värsked töötajad on jätnud kohale tulemata. Olukorra muudab pisut pikantseks see, et tööobjektiks on matusekontor. Töö valmis ning koristav firmajuht otsustab lahkuda, mõningatel põhjustel (mis siinkohal seletamta jäävad) otsustab naine üle vaadata lahkmisruumi ning leiab sealt segipekstud mehe näol värske kadunukese. Silmanurgast märkab naine, et kadunukese põlv kerkib korraks ja vajub siis taas lahkamislauale. Naine tormab ruumist välja... hetk hiljem saab temas siiski korralik inimene võitu ning ta otsustab tagasi minna ja lahkamislaual lamava mehe pulssi kontrollida. Et järsku on mees kõigest varjusurmas? Humaanne akt saab kohe ka väärilise tasu, sest nn. surnu haarab naisel käest ja võtab juhtimise üle. Mis tähendab, et tõsiselt kolki saanud mees võtab naisterahva pantvangiks ning algab lõputu põgenemine...
Romaani ulmelise osa moodustab aga üks kummitus, mis/kes lunastust otsides pidevalt romaani tegevusse sekkub ning sellega niigi keerulisse intriigi veel midagi ka omalt poolt lisab.
Romaan on niisiis segu tondiloost, naistekast, kriminaalloost jne. – üleloomuliku kallakuga thriller oleks vast kõige õigem määratlus. Tegu on korralikult tehtud ajaviitega, mis ei pretendeerigi enamale. Neli aga selle eest, et nagu paljud moodsad romaanid, nii kannatab ka «Jalutamas pärast südaööd» liigse tüseduse käes. Samas kiidaks autorit seksstseenide, korralikult edasi antud vägivalla ning ka pideva ja mõõduka künismi eest.
Ulme þanripuhtuse eest võitlejatel soovitaksin vältida, romaan on kirjutatud siiski avarama silmaringiga lugeja jaoks!