Friedman ühendab nn. Coldfire-triloogia esimeses osas osavalt ulmekirjanduse kolm vaala:science fictioni, fantasy ja horrori.Teadusulme on siin küll üsna tagaplaanil, taustaks.Päris kopsaka romaani sisu võib liigitada dark fantasy alla, maitsestatuna horroriga.Sisust:Inimesed on jõudnud planeet Ernale 1200 aastat tagasi.Tegelikult jõudis seismiliselt üliaktiivse planeedi juurde Maalt pärit laev ja Kapteni keerulises olukorras vastu võetud otsus oli seni sügavkülmutuses olnud kolonistid sinna maha panna.Kõik see tuleb muide välja romaani käigus, tegelaste omavahelisest jutust.Romaani enda tegevus algab niisiis 1200 aastat hiljem, kui kolonistid on kohanenud ja mingisse kummalisse, kuid fantasykirjanduses tavalisse keskaega tagasi langenud.Ernal on eriline nähtus -fae-mis mõjub otseselt inimeste alateadvusele, äratades ellu koletisi.Faed on mitut eri liiki, neid inimesi kes on võimelised seda kasutama ravimiseks, kutsutakse võluriteks.Neid, kes tegelevad faega ainult enese vajaduste pärast kutsutakse Sortsideks (sorcerer).Neli vägagi kummalist peategelast alustavad pikka retke, teadmata millega see lõpeb.Muuhulgas esineb selline kangelane/antikangelane, keda võib võrrelda vabalt Shrike/Veristajaga Simmonsi Endymionis.Gerald Tarrant-tuhandeaastane mõrtsukas, vampiir, must maag, valitseva usundi põhilise pühakirja autor ja samas selle kiriku kõige suurem vaenlane.Kui alguses tundub Tarranti tegevus vastik(tema kõige suuremaks hobiks on noorte tüdrukute enda juurde meelitamine ja nende aeglane piinamine), siis lõpus elab talle juba päris hästi kaasa, kui rindapistmiseks ilmuvad välja üha jubedamad deemonid.Üldiselt peaks "Musta Päikese Tõus" meeldima inimestele kes armastavad natuke süngemat fantasyt ja eriti horrorit.