Avalugu on ka kohalikule lugejale tuttav ning seetõttu igasugune vajadus sellest pikemalt rääkida ka siin puudub. Olen teksti ka ise hinnanud/arvustanud, kes soovib see vaatab. Mainiks vaid veel seda, et antud kogumikus kannab jutt pealkirja «Ljudi i korabli»... mingil põhjusel nimetas autor jutu ümber, kuigi sisus mingeid muutusi pole... hiljem naases autor siiski algpealkirja juurde tagasi.
Ülejäänud kahest loost tuleb küll aga vaid mälestuste põhjal kirjutada, sest need tekstid on ainult selles kogumikus ilmunud, endal mul seda kogumikku pole ning pole ma sugugi kindel, et ma kunagi seda kogumikku veel ka näen...
Jutustus «Veider inimene Maalt» on kontaktilugu, kus maalasest üksikkosmonaudi laev kohtub kosmoses võõra laevaga. Laev on kummalise kujuga, kuid kontakt siiski hakkab toimuma... kuigi see kontakti algus möödub üsna sellises kahtlustavas õhkkonnas. Lõpuks tuleb võõras siiski laevast välja ning võõras oma skafandris meenutab ilgelt sellist inimsuurust ämblikku... Seda protofeministlikku lugu hindaks ma mälestuste põhjal neljaga, mis tähendab seda, et lugeda oli mõnus, kuid pärast lugemist kehitasin õlgu, et kas selle pärast maksis nüüd lugu kirjutada.
Lühiromaan «Hulkjalgsete koobas» esindab 60ndate aastate nõukogude ulmes nõnda levinud allveetemaatikat. Vladimir Mihhailov ei tegele siin muidugi maailmaookeani hõlvamise tehniliste perspektiividega. Ka see tekst kuulub pigem psühholoogilis-filosoofilise ulme valdkonda... kahjuks ei mäleta ma loost eriti palju... mäletan, et peategelane oli (vist) naine, et olid mingid inimlikud probleemid, olid ka mingid (veealused) hulkjalgsed, kes kah kuidagi asjaga seotud olid. Selliste hämarate mälestuste ja hästi meelesolevate lugemisraskuste põhjal hindaksin ma lühiromaani nõrga kolmega.
Tervikuna pean ma kogumikku oluliseks raamatuks, nii autori loomingulises biograafias, kui ka nõukogude ulme ajaloos üldse. Paneks isegi viie, kuid see viimane tekst... Kummalisel kombel on seda raamatut Eestis raske kätte saada, kuigi ilmus poolesajatuhandelises tiraazhis siinsamas kõrval, Riias. Endises Nõukogude Liidus jagunesid kirjastused teatavasti kaheks: üleliidulised ja vabariiklikud. Riia kirjastus «Zvaigzne» oli vabariiklik ning seega polnud see raamat ka mõeldud levitamiseks väljaspool Läti NSV-d. Midagi siiski jõudis ka Eestisse ning eksemplar, mida lugesin pärines Tartu Linnaraamatukogu (nn. Lutsu) vene osakonnast... ehk on praegugi seal veel alles?