Tükk aega pärast läbilugemist tabasin end ootamatult mõttelt, et nii võinuks 100 aastat hiljem kirjutada Jules Verne. Paljude tehnili kirjelduste taustal huvitab autorit ikka inimeste tegevus, kes ja kuidas ja miks jne. Ja seda kõike absoluutselt vaimuvaese idee taustal -- Maa sees on teine, veel suurem maakera. Algab kõik nagu ikka, juhusest. Nimelt on leiutatud klaas, millega saab neutriinosid näha. Ja juhtumisi näeb üks taevavaatleja lähenevat tähte, mis palja silmaga ei paistagi. See neutriinokomeet põrutab Maa ja Kuu vahelt läbi, pakkudes muidugi tänuväärset hirmu taevassevahtijatele. Ja siis hakkab maasügavikust midagi laperdades üles kerkima. Tuleb välja, et Maa sisemuses on olemas täiesti asustatud neutriinoplaneet, mille orbiit on nüüd tasakaalust välja viidud. Kontaktiloomine sealsete asukatega õnnestub vaatamata segasele poliitilisele situatsioonile. Jne...