Nimelt õnnestub tuuleklaaside tootjal leiutada uus väärt materjal, mil aga nagu hiljem selgub, on omadus teda läbivaid valguskiiri hilistada; alates poolest sekundist kuni 10 aasta pikkuse vaheajani. Uuele tootele on ka kohe turgu - näiteks asendavad urbaniseerunud inimesed oma akende klaasid nn. aeglase klaasiga (slow glass), millesse on talletatud looduskauni koha (soovitavalt lapsepõlve suvekodu) vaade. Keerulisemaks lähevad asjad siis kui uuringute tulemusena õnnestub aeglasest klaasist soovikohaselt kätte saada mistahes kiiri, mis sealt kunagi läbi on kiiranud. Viimane teeb klaasist relva spioneerimiskalduvustega organite käes. Ja õnnetus ongi käes.
Romaani kandvale liinile - klaasi avastanud peategelase Alban Garrodi loole, mida võimendab tema suurejooneline abieludraama (üldse kirjanikule isikupärane joon, mulle meeldib), on lisaks pikitud varem eraldi juttudena ilmunud aeglase klaasi-teemalisi episoode. Pisut segane mulje jääb.
Shaw meeldivus või mittemeeldivus on ilmselt terav maitseküsimus. Mulle ta meeldib, aga teisi inimesi olen ma nüüd vähemalt hoiatanud.