Hilisõhtul tülitses Jack Breton oma naise Kate’iga ning laseb viimasel üksi jalgsi läbi pargi minna. Kate vägistatakse ning mõrvatakse. Jack on kogu aeg talunud kummalisi migreenitaolisi hoogusid, mil ta teadvus rändab minevikku. Subjektiivses ajas on ta seal mitmeid tunde, objektiivses ajas vaid murdosa sekundist. Jack tunneb end süüdlaseks Kate’i surmas ja ta hakkab otsima lahendust sellisele ajas rändamisele, et ta võiks ka füüsiliselt naasta oma elu sõlmpunkti. Üheksa aastat pingsat tööd ja ta leiab lahenduse. Jackil õnnestub ajarändamine ning Kate’i päästes surmab ta vägistamiskatse ajal mõrtsuka. Oma olevikku tagasi tulles näeb ta, et midagi ei ole muutunud- Kate on üheksa aastat tagasi maha maetud. Jack mõistab, et oma teoga lõi ta paralleelmaailma, kus Kate pääses. Sinna ta suundub Kate’i enesele nõudma. Lugesin teost neli aastat tagasi ning meeles oli, et romaan oli hea paralleelmaailma lugu, kus nende maailmade mateeria jäävuse seadust rikutakse ja kõik hakkab untsu minema. See, mida ma enne refereerisin, meenus alles raamatut sirvides. Teos on hea, aga mitte meeldejääv. Seega hindeks 4.