Selletaoline pala poleks eriliseks üllatuseks Arthur C. Clarke`i jutukogus. Mingi suuremamastaabiline mõistus vallatleb taevakehadega ja teda ahistava nõukogu eest põgenedes satub lõksu neutrontähele. Vabanemiseks süüdatud noova paiskab ühe teatava päikesesüsteemi kolmanda planeedi suunas teele neutronvoo, mille tagajärjel tekivad elemendid nagu kuld ja uraan. Asjaosaliste teada pole nende elementide olemasolu või puudumine kunagi intelligentse elu teket kuidagi mõjutanud. Kuidas saavad lood tegelikult olema, teame isegi. Või õigemini, ei tea, kulla võib asendada suvalise sama haruldase metalliga, või pole see päris sama? Lood nagu see pole siiski päris minu maitse.