(jutt aastast 2001)
eesti keeles: antoloogia «Vereta jaht» 2001
Jutustamis-stiil on veidi liiga paatoslik, arvestadas jutu suhteliselt lahjat sisu. Pealegi ei anna autor üldse mingeid lahendusi või seletusi! Peategelane Karin on ja jääbki saladuslikuks, mis ausalt öeldes ei ole eriti tervitav nähtus lugeja perspektiivis. Tähendab, see saladuslikuks jäämine ei häiriks, kui seda pidevalt ei rõhutataks.
Üldiselt jääb jutt kole lahjaks, et selle sisu üldse meeldegi jääks. Aga positiivseks pean autori kirjutamis-haaret. Mõtlisklev stiil otseselt pinget ei paku, aga mõnes muus jutus või kontekstis mõjuks see elu ja olemise järele filosofeerimine paremini.
Lugedes mõtlesin prohvet Priskillale ja Vello Pihelgale, kes on kui elavad illustratsioonid jutule.
Hinne "kaks" väljendab konkreetse jutu sisu, koos esoteerilise huinamuinaga, mis ümbritseb pointi nagu tainas pelmeeni. Või noh, kui palju siin seda pointigi oli, aga olgu peale.