Ei ole pikk jutt, aga raske ja väsitav lugeda - osaliselt vist küll seetõttu, et pole mu emakeeles. Peategelane on kunstnik, kes üürib mere äärde väikese suvila, et kuu aega pingelisest tööst puhata. Ilmselt oma tundliku kunstnikumeele ja lähedases suvituslinnakeses juhtuvate seletamatute uppumisjuhtumite tõttu hakkab ta merele omistama isikuomadusi ja kujutab ookeani ette olendina, kellel on inimestega oma suhe. Praktiliselt kogu tekst seisneb tema mere- ja looduseelamuste läbielamiste kirjelduses. Antakse vihjeid ka kummalistele mereelukatele, kes olevat uppunud ja närituna ning mädanenuna leitud suvitajate surmade taga, aga kas need ka tegelikult eksisteerisid, jääb segaseks.
Mingil määral kütab tekst põnevust üles, sest kui loed ja loed ja midagi ei juhtu, tekib tahtmatult veendumus, et lõpus on vägev kulminatsioon, mis kompenseerib eelneva igavuse, aga kui raputav sündmus jääbki ära, siis... raisatud aeg.