Tegelikult päris kobe lugemine, seda aga mitte sihipäraselt, sest nn. klassikalised tondijutud on päris kindlasti maailma nõmedaimate kirjandusvormide top 10s sees. Ei, seda oli huvitav lugeda hoopis ajaloo ja Puujala kirjeldatud lahingute pärast, ning pani allakirjutanu kohe wikit lappama, et täpselt järgi uurida, millal kõik need Cullodeni, Ticonderoga ja Cartagena lahingud aset leidsid ja kes seal täpselt võitlesid ja mispärast. See "üleloomulik" osa jutustuses oli ebavajalik, punnitatud, naeruväärne ja tüütu, mõnusa ülevaate eest aga Briti armee 18. sajandi keskpaiga märkimisväärsemate lahingute kohta ning jakobiitide ja lojalistide vastasseisu kohta võib rahuliku südamega "nelja" ära panna küll.
