... ja ongi nii, et sinna käib „ja“ ette koma...
Pu on perenimi ja Songling on eesnimi. Hiinlased kirjutavad sellises järjestuses ja valgete maadele on taoline kirjapilt jõudnud ilma igasuguste komadeta.
Sellest tuleneb BAAS’i spetsialistidele ülesanne: tõsta asjad õigesse järjestusse. Praegu on olukord veider – kõik teised autorid on leitavad perenime järgi, aga see ... (eesnimi, koma, perenimi).
Ärkasid üles – perenaist pole. Mõtlesid juba, et ta on suurele asjale läinud.
Siin BAAS’is on talle omistatud üks jutt „The Corpse at the Inn“ – mina ei oska seda täpselt siduda Eesti keelse jutuga. Tundub mõistlik olevat ikka kogumiku juurde viidata. Aga millist kogumikku algseks pidada?
Eesti keeles on kolm kogumikku:
1. „Libarebased“, 1977, Perioodika, Loomingu Raamatukogu, tõlkinud Andres Ehin
2. „Libarebased ja kooljad“, 1986, Eesti Raamat, tõlkinud Andres Ehin
3. „Libarebased ja kooljad“, 2008, Tänapäev, tõlkinud Andres Ehin
Esimeses kogumikus on 17 juttu, teises ja kolmandas 76. Need on kõik samad jutud. Tõlgitud on vene keele vahendusel. Esimese kogumiku tõlkimisel on kasutatud kolme venekeelset tõlget vahemikust 1937 – 1979, teise puhul kuute vahemikust 1937 – 1981. Ja kolmanda juures on tõlke allikad saladusse jäetud.
Leiti, et ema lamab ihualasti hoopis teises toas. Poeg läks teda püsti aitama. Aga ema ei mõelnudki häbi pärast kuidagi kössi tõmbuda. Sellest ajast peale läks naine arust ära: kord lõõritas laulda, kord nuuksus nutta, kord hõiskas karjuda, kord sõimas ja tänitas tuhandel eri moel, ennast puhkugi kordamata.
Esimese ja teise kogumiku juures on toodud ära ka „akadeemik V. Aleksejevi“ eessõna. Esimeses väljaandes on ka Andres Ehini 15-realine kommentaar eessõnale. Eessõna pärineb aastast 1922. Akadeemikul puudub eesnimi, mina oletaksin, et akadeemik läks koos oma ees- ja isanimega kaotsi tormilistel klassivõitluse aegadel, aga tema tõlget muudkui kordustrükiti...Kolmandal kogumikul ei ole mingit ees- ega järelsõna.
Aga võiks.
Kui ta oli kõik mis vaja kinni mätsinud, võttis ta kööginoa ja asus seda siuha-sauha teritama.Juuresviibijad nägid seejuures ta silmis metsalise tuld.
Pu Songlingi eluajal oli Hiinas selge eristus, kus kirjalikus kõrgstiilis kirjutati ainult kõrgetest ja keerulistest asjadest. Tema kasutas sama stiili madalate, rahvale arusaadavate juttude kirjutamiseks. Ja saavutas sellega enneolematu ja pikaajalise populaarsuse – nii madalate kui kõrgete hulgas.
Meie oleme harjunud arvama, et kõik idamaine on natuke täispuhutud ja üks õige idamaine asi vajab mitut kommentaari ühel real ja normaalsel inimesel on taolise teksti lugemine talumatult igav (näiteks Lo Guan-Tšung „Kolmevalitsus“).
Ainult ema vedeles tobeda näoga voodis. Ta oli otsekui surnud.
Lugedes Pu Songlingi jutte Eesti keeles tundub olevat raske uskuda, et originaalis on nad kirja pandud mingis nn kõrgstiilis.
On alust kahtlustada Andres Ehinit enneolematus loomingulisuses tõlkimise täpsust nõudvas töös. See keel on väga rahvapärane, see keel on väga ilus ja kujundlik.
Rahvariideseelikutel on persemine pool – see persemise poole keel on selles tõlkes väga elus. Võiks ellu jäädagi.
Kui ta tagasi tassiti, pistis ta iseäralise raevuga vastu pröökama.
Aga töötab ju! Tõlge. Muudab (muutis) arusaama idamaise kirjanduse udususest ja nonde lootusetust (meile arusaamatute) reeglitega kammitsetusest.
Sellest ajast peale oli rahu majas. Ainult pereema üle võttis taabes võimust. Ta mõistus läks vähehaaval selgemaks, aga teistele tõvevaevadele tuli lisaks oksendamine – okset tuli ühe kõõksuga terve kapatäis. Õige pea heitis ta hinge.
Vaat selline lugu veel:
Orientalistid vaidlevad ikka täpse ja õige tõlke üle ja kirjutavad kommentaaride kommentaare. Üks Eesti kirjanik (Arvo Valton) kirjutas jutu ühe joodiku viimasest elupäevast („Lõpmatusse kulgev päev“). Orientalistid leidsid, et see sõna (kulg) ja see jutt annavad väga täpselt edasi kommentaaride kommentaarides arutatud mõistet. Nad tulid kokku ja otsustasid, et kui Eesti keeles on nii täpne sõna, siis on eestlasedki muudest eurooplastest idamaisema mõttelaadiga – et justkui ongi idamaist filosoofiat kõigist kõige paremini mõistev rahvas. Nad kirjutasid sellest koguni artikleid väljamaa teadusajakirjades. Ja said suure au osalisteks.
Pärastpoole sai pojast kõrge aukandja.
Tõlke degustatsiooninäited pärinevad jutust „Kaupmehepoju“ – viimase kogumiku lehekülgedel 9 – 15.