Neist kolmest jutust paistab, et VK-le meeldib mitte niivõrd väline efekt, vaid ta üritab uurida tegelaste sisemist poolust (isegi ämbliku hingeelu). Teiselt poolt paistab ka välja, et tal on juttude lõpetamisega raskusi olnud, igatahes mingit väga löövat lahendust neis juttudes täheldada pole ("Shnorhi" satiir muidugi pisuke erand). "Shnorh" olekski vast selle kogumiku parim jutt enne "Ämblikku". Need kaks aitavad lugeda küll, kuid "Võõras" jääb vaatamata salapärale siiski üsnagi igavaks ja puändituks heietuseks.
Kokkuvõtteks oli see pisike kogumik muidugi üsna meeldiv üllatus, sest polnud ma seni veel mitte midagi lätimaisest ulmest kuulnud.