See lugu algab peategelase surmaga (sellega on vist ka jutu sisu kohta ühtteist öeldud). Surnud niisiis see poeomanik on ja maha kah maetud ja et matustel oli ka palju osavõtjaid, kes võisid kindlalt väita, et see (endine) kodanik ka korralikult mulla alla sai, siis võis olla üsnagi kindel, et see (endine) kodanik sealt kuidagi välja ei roni ja ei hakka linnarahvast häirima. Selle pealkirjas märgitud siirupi ostis üks pankurihärra sellesama poepidaja käest...
Igati tore tondijutt, milles ei puudu ka kübeke musta huumorit. Vahelduseks üsnagi kena näha ka sellist tondionu, kelle esmane eesmärk pole mõnedel pahategelastel kaelavärki tagurpidi keerata.