Üldiselt peetakse mind küünikuks... ma nüüd ei tea kas minus peituv künism, või miskit muud, aga Ambrose Bierce`i jutud meeldivad mulle väga. Loomulikult on ta loomingus ka küllalt selliseid tekste, mis mulle eriti korda ei lähe... kuid siiski meeldib mulle Bierce`i lugeda ja ülelugeda.
Sünniaastapäevaarvustuseks sai valitud selline lõpulugu. Jutt on autori teises kogus (selles ulme alal olulisemas) viimane lugu ning viimane tekst on ta ka mitmes antoloogias... sobib lõppu küll! Selline rahulik lugu surnutest, kes üldiselt on oma saatusega rahul... kuid siiski tulevad ja aegajalt endast märku annavad. Et asi selge oleks!