„Terra Mater“ on Pierre Bordage’i triloogia „Les guerriers du silence“ teine raamat. Kui triloogia esimese osa, mille nimi on samuti „Les guerriers du silence“, tegevus toimub kaheksakümne sajandi kauguses tulevikus, heites pilku sündmustele, mis viisid Naflini Konföderatsiooni lagunemisele ja Angi impeeriumi tekkele, siis „Terra Mater“ teeb sissevaate Angi impeeriumisse kuusteist aastat hiljem. Vahepealsetel aastatel on Angi keisririik end korralikult vana riigi varemetel laiali laotada suutnud, siin-seal perifeerias veel säilinud Naflini reliktid võetakse hoolika vaatluse alla, ja pigistatakse üksteise järel, nagu inetud vistrikud suursuguse daami tuharal, tühjaks.
Eelmise romaani kesksed tegelased Tixy ja Aphykit on taandatud kõrvaltegelasteks, „Les guerriers du silence’i“ lapstegelased Shari ja Fracis on täiskasvanuks saanud ning Syracusa õukonda halvasti sobituv provintsitar Sibrit jätkab oma püüdlusi päästmaks inimkonda. „Terra Mater’i“ peategelaseks saab aga 8-aastane Jek, keda tema vanemad soovivad panna Püha Propaganda misjonäride kooli, millest aga vaikuse sõdalaseks saada unistav poiss midagi kuulda ei taha. Niisiis alustab Jek oma koduplaneedilt Ut-Genilt esialgu üsna lootusetuna näivat odüsseiat vaikuse sõdalaste arvatava redupaiga, Terra Materi, poole. Rännaku kestel saadavad Jekki mitmed kaaslased, nagu nt jersalemlased San Fransisco ja Phoenix, sürakuusalane Marti. Vaatamata peategelase noorele eale ma „Terra Mater’it“ lasteromaaniks päriselt ei peaks, kuna selle tegevuse käigus toimuvad näiteks mõned massimõrvad, millest lähemalt kirjeldatakse siiski vaid ühte.