Teist nii kaunilt gootilist õuduslugu annab otsida. Draculasse puutub asi kyll õige episoodiliselt, kuid kogu toimuv on sellest hoolimata Dracula vaimust kantud: inglise reisija, kes yksildasest öömajast lahkudes saab kohalikult kutsarilt teada, et tulemas on Walpurgsnacht - seda näivad lisaks kutsarile teadvat ka hobused ;-) - ning kes kutsari hirmust põikpäist innustust saades läheb teise palvetest hoolimata üksipäini mööda kitsast kõrvalrada avastama ammu väljasurnud kyla, mille kohta kehvasti inglise keelt kõnelev kutsar suudab vaid öelda, et unholy ja suicide ja wolves ja veel yhtteist. Kui inglane üksipäini siiski kunagisele kylaasemele jõuab, algab lumetorm, ymberringi uluvad hundid... Tuule eest otsib ta (ohmoon) varju surnuaialt, krahvinna hauakabelist. Lisaks sellele, et hauakabel kannab kirja "sought and found death" - enesetapjatest saavad myytide järgi teadupärast vereimejad - kannab kivi ka kaunist kirja: "The dead travel fast". Õigeaegse abi, mis tõepoolest viimasel minutil kohale jõuab, on aga põhjustanud kummaline kiri Transilvaaniast, mis hoiatas öömaja peremeest, et inglasel võib Volbriööl tulla tegemist lume ja huntidega. Allkiri teadagi kelle. Lugu oli fantastiliselt nauditav tänu ütlemata maalilistele kirjeldustele. Stokeri yheks lemmikvõtteks näib olevat kohalike päriselanike ebauskliku teadlikkuse rõhutamine, nimetatud võte õigustab ennast pinge loomisel igati. Atmosfäär meisterlik, lugu ise lakooniliselt kaunis ja bloody klassika.