Kui inimesed esimeses osas Maale põgenesid, siis selle käigus tegid tulnukad Dannermanist järjekordne koopia, seekord olid tulnukateks siis horchid ja mehe see koopia on jälle seal tagasi, kust põgenemine algas. No ja kõik kordub, ainult et ülekuulajateks ja uurijateks on seekord horchid. Järgneb mitmeid päris huvitavaid seiklusi, kuni ka see Dannerman Maale jõuab. Ja mis järgneb? Lugege mu arvamust sarja teise raamatu ja NBI kohta. Sest kuhu mujale, kui NBI kätte ta ikka satub, või tähendab kuhu ta agendina ikka mujale läheb. Aga vähemalt see Dannerman ilmutab lõpuks mõningaid iseseisva mõtlemise algeid. Asjaks seegi.
Ning muidugi ei pääse ka Pohl tollest „jänkid maailma päästmas” sündroomist. Nii kui mõnele raamatutegelasele see hoog peale tuleb (siin siis Dannermanile), nii kaob tal igasugune loogiliselt mõtlemise võime täielikult ja järele jääb vaid sundmõte. Ja et tegu on raamatu(te)ga, siis alati see päästmine muidugi lõpuks ka õnnestub. Kuigi kirjutatu usutavus kannatab kõvasti.
Raamatu finaal on aga tõesti hale. USA presidendiga, kes on kui mingi hea jõuluvana: lahke, kõikemõistev, kes pai teeb ning südamlikult natuke ka tarkusesõnu jagab... jumal küll, härra Pohl, oli nüüd siis sellist asja sarja lõpetuseks vaja?! Mul oli juba kujunemas arvamus, et neljakese võib raamatule ju teatud mööndustega anda... ja nende mõne viimase leheküljega kukkus mu hinnang suure kolinaga kolmele.