Kasutajainfo

Frederik Pohl

26.11.1919-2.09.2013

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Frederik Pohl ·

Man Plus

(romaan aastast 1976)

ajakirjapublikatsioon: «The Magazine of Fantasy and Science Fiction» 1976; aprill - juuni
Sarjad:
Hinne
Hindajaid
0
3
1
1
0
Keskmine hinne
3.4
Arvustused (5)

Frederik Pohli kirjandusliku toodangu taseme hüppelist tõusu seitsmekümnendail seostatakse tema toimetajategevuse lõppemisega samal ajal. Ma ei ole küll pädev seda seisukohta hindama, sest Pohl ei kuulu mul eriti loetud kirjanike hulka, kuid Man Plus on normaalne ja loetav raamat küll.

Romaani peategelane Roger Torraway on katseobjektiks eksperimendis, mille eesmärgiks on luua poolmasin/poolinimene (küborg), kelletaoline oleks suuteline planeet Marsil tegutsema nagu kala vees. Põhjused on poliitilised, kõik märgid viitavad peatselt puhkevale tuumakonfliktile maal ja Marsi koloniseerimist nähakse ainsa abinõuna. Aeg on piiratud ning kõike komplitseerib Rogeri suhe oma litsikesest abikaasaga.

See perekondlik umbsõlm on ühtlasi romaani keskne teema ning kui see u. 50 lk. enne tegelikku lõppu sisulise lahenduse saab, tekkib Pohli puhul juba varemkogetud tunne, et raamat on enneaegse lõpuga ja järgnev lihtsalt ballast.

Kerge laialivalguvus on tegelikult ainuke häda mida antud romaanile ette heita saab - Pohl on sisse toonud teravad sugupoolte vahelised suhted, romaani võib nimetada ka poliitiliseks ulmeks, mingi koha pealt isegi hard SFiks, kirjutab tänasele ajaviitekirjandusele omases stiilis - teos on ja nagu pole ka. Kuid raamatu lugemist ma ei kahetse, ehkki hiljem romaanile tekkinud järge "Mars Plus" ma ka lugeda ei kavatse.

Teksti loeti inglise keeles

Andri Riid on oma arvustuses peaaegu kõik ära öelnud, ning sellega tuleb nõustuda. Võib-olla teoses natuke liiga palju seepi ja üleliigset ballasti ning kohati kippus asi liiga Hard SF-iks minema, aga muidu on tegu hea ajaviiteulmekaga, ning raamatu lugemist minagi ei kahetse. Tugev neli.
Teksti loeti inglise keeles

Seda tüüpi raamat, mis vananeb kiiresti. Tore oli lugeda arvutist, “mis võibolla mahub seljakotti ära” ja muudest huvitavatest asjadest. Mis mulle aga üldse ei meeldinud oli see, kuidas raamat oli üles ehitatud. Pidevalt hüppav vaatenurk ja eriti lõpus sissetoodud “mina” jutustaja. Ei tea kas on tegemist tõlke probleemiga, aga kogu lugu tundus äärmiselt puiselt kirja panduna.
Teksti loeti vene keeles

Man Plus on ulmelugu inimkeha modifitseerimisest. Alternatiivses tulevikus millalgi 2050ndatel läheb Ameerika Ühendriikidel üsna halvasti. Külm sõda on sisuliselt kaotatud, venelased valitsevad Euroopat ja hiinlased Aasiat. See, mis "vabast maailmast" väljaspool kahte suurt sotsialismiblokki järel on, vaevleb sõdade, terrorismi, näljahädade, kliimaprobleemide ja muu viletsuse käes.
 
Hädasti on vaja mingit suurprojekti, mis optimismi tagasi tooks. Ühendriikide president tuleb hiilgavale mõttele - ameeriklased peavad koloniseerima Marsi. Ning kuna tavalised inimesed vajavad seal liiga palju abivahendeid, mille transport on äärmiselt kulukas, tuleb muuta inimest ennast. "Man Plus" projekt loobki inimese põhjal poolroboti, küborgi, mis suudaks Marsi tingimustes elada.
 
Kuid inimese mõistus ei saa hästi hakkama tema keha poolrobotiks muutmisega. Ning kui esimene vabatahtlik katsealune hulluks läheb, kokku kukub ja sureb, on vaja midagi välja mõelda. Sest teise vabatahtliku, kosmoselendur Roger Torraway puhul peab kogu protsess kindlasti õnnestuma - poliitilised kriisid ähvardavad juba kasvada sõjaks ning mis veel hullem, presidendi populaarsus langeb kivina...
 
Ma pean ütlema, et tegemist oli üllatavalt positiivse lugemiskogemusega. Kui vaadata kogu idee poolt, siis mõne teise autori jaoks oleks siin mahtu enam-vähem ühe lühiloo jaoks. Kogu raamat ongi ainult inimesele uue keha ehitamisest ning sellest, kuidas ta seal sees hakkama saab. Marsile jõudmine on alles kogu loo finaaliks (kuigi hilisem järg on raamatule ka olemas).
 
Kuidagi mängib Pohl aga selle kõik välja niimoodi, et pea kogu aeg on huvitav lugeda. Tehnilised ja psühholoogilised probleemid põimuvad siin nii, et lahendada tuleb mõlemaid korraga. Kuigi see raamat on kindlasti mõjutanud filme nagu "Terminaator" ja "Robocop", on tegemist pigem selle idee pahupoolega, kus vaadeldakse võimsas masinkehas peituvat katkist hinge.
 
Ning kuigi autori loodud maailmas on natuke tunda spetsiifilist 70ndate ängi, on kogu see poliitiline, majanduslik ja ökoloogiline kokkuvarisemise äärel kõikumine ka tänapäeval täitsa relevantne. Lisaks ka see, et suurprojekt saab teoks ainult seetõttu, et Ühendriikidel on seis väga hapu ja neid kübaraid, kust jäneseid tõmmata, presidendi jaoks enam väga palju alles ei ole.
 
Lõpus on ka väike puänt, mis seletab ära need küsitavused, mis lugemise käigus tekkida võisid. Ma ei ole küll kindel, kas see nüüd midagi juurde andis, sest keskne idee kandis niigi hästi. Kohati on lugu sünge, kohati kasutab lausa kehaõuduse-teemasid, kuid lõpp on selle kõige juures pigem positiivne. Ma arvan, et sellest, sisuliselt ühest väikesest ideest, võttis Pohl siin üsna maksimumi välja.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: oktoober 2021
september 2021
august 2021
juuli 2021
juuni 2021
mai 2021

Autorite sildid: