Kogu eelmise osa põgenenud vangidepunt pluss veel kolm tulnukat jõuavad Maale. Jänkid panevad kogu seltskonnale käpa peale ja kohe läheb lahti suur salatsemine. Kõike muidugi varjata ei saa, aga mida vähegi võimalik, seda üritatakse. No ja kogu raamat räägibki praktiliselt sellest, mida NBI (National Bureau of Investigation, endine FBI) saabunutega teeb, kusjuures jänkide põhimure pole mitte Maad ähvardava otsese ohuga seotud, vaid see, kuidas teiste riikide eest võimalikult palju infot varjata ja võimalikult palju tulnukate tehnikat enda valdusesse saada-jätta.
Ma arvan, et poleks vaja kirjutada ulmekat sellest, mida vastavad organid kaelasadanud tulnukatega või kusagil kosmose teises servas vangis olnud inimestega teevad. Niipalju kui ma muid raamatuid lugenud olen (ma ei pea silmas ulmet) ja meediast olen infot saanud, siis ilmselt NBI(FBI) tänapäeva reaalsuses täpselt nii tegutsebki ja seda oskab tänapäeval iga mõtlev inimene ette kujutada. Seda ettekujutust ulmeks nimetada... no mis ulme see on?
Lugemine tollest NBI tegevusest ja endiste vangide koostööst nendega ei meeldinud mulle põrmugi; lihtsalt igav ja vastik. Inimesed olid kui mõtlemisvõimetu lambakari selle NBI käes. Muudkui aga täitsid käske ja vist arvasid, et nii peabki olema. Ma kaalusin juba raamatu ühega hindamist, aga üks koht päästis ta sellisest saatusest ja hindeks tuleb 2. Nimelt on raamatus lause sellest, kuidas Eesti ÜRO-s nõuab, et USA tulnukate tehnoloogiat ja tulnukate infot ka väikeriikidega jagaks. Vot see on juba ulme, Eesti võtab ÜRO-s USA vastu sõna! Ja ühtlasi ka raamatu parim (ning vist ainus) naljakoht. See pani mind hinnet ühe punkti võrra tõstma.