Sõidab üks nooruk bussiga Hollywoodi. Kusagil trassil tuleb peale üks kolakas indiaanlane ja istub nooruki kõrvale. Indiaanlane on tüütu ja püüab juttu teha ning takkatraavi palub ka nooruki joonistatud koomiksialbumit näha. Nooruk nimelt sõidab Hollywoodi, et siis oma koomiks maha müüa ja ehk ka multifilmitööstuses kanda kinnitada. Indiaanlane lehitseb albumit ja nendib, et valge mehe kohta teab nooruk üsna palju koiotist.
Sõnast sünnib sõna ning mingil hetkel teatabki indiaanlane, et tegelikult tema ongi see koiott (trikster, noh). Noormees ei usu algul, aga koiott laseb tal oma elust erinevaid lõike näha ning selline nägemuste virvarr paneb uskuma küll...
Jutu moodustavad raamlugu ja siis asja tuumaks olevad nägemusjupid koioti ja filmimaailma suhetest. Algab see kõik pärast teist ilmasõda, siis hipindus, seejärel kauboikapitalismi ja jaapani korporatsioonide ajastu ning kõige lõpuks siis meie oma postmodernne wõrguajastu.
Alustasin juttu üsna pika hambaga, sest miski loovisiku eneseteostus pole just kõikse paeluvam teema. Kui aga koiott mängu tuli, siis läks kohe ka asjaks ning suhteliselt kohe oli selge, et tegu on hea tekstiga. Naersin üsna mitmes kohas mürinal, aga kõikse meeldivam oli, et nali polnud eesmärgiks omaette... tegu on pigem küünilise kommentaariga Põhja-Ameerika viimase poole sajandi teemadel.