Elu Ulanoris on selline...pooleldi feodaalne, pooleldi totalitaristlik. Sulandunud on inglise, vene ja hiina keel ja kultuur; inimesed räägivad nn. Alspeke`t, mis on sulam inglise ja vene keelest. Loo tegevus saab alguse kui salapolitsei ülema kõrvu jõuavad kuuldused, nagu oleks ülikoolis välja mõeldud ajas reisimist võimaldav seade, wormholer. Kuid sellesama seadme on koheselt pihta pannud ennast Cruxiks nimetav mässuliste tudengite grupp. Nad kavatsevad 21. sajandisse tagasi sõita ja kõrvaldada Vene kaitseministri, kes oma rumalusega algatas tuumasõja, mis põhjustas lõpuks miljardite huku. Ulanori valitsev klass on loomulikult oma praeguse eluga üsna rahul ja nad ei taha, et midagi muutuks. Vandenõulaste sappa saadetakse pidevalt savu tõmbav ja lõbumajades möllav iseseisev agent Stef. Crux osutub üsna haledaks organisatsiooniks, aga üks selle liige, Dzhun on üsnagi järjekindel ja oma plaanides kindel.
Mõnusalt muhedas kõneviisis kirja pandud lugu. Umbes pool või enamgi veel pidasin seda küllaltki humoristlikuks jutuks. Tegelikult on tegu üsna masendava düstoopiaga. Autor on jutu menust hoogu saanud ja kirjutanud selle ja järje "Mosh" ümber romaaniks, mis kannab samuti nime "Crux" ja mille soetamine on peale loo läbilugemist üsna kindel.