Lugu sellest, kuidas kolm naljahambast interni otsustavad mängida vembu sünnitusosakonna meditsiiniõele, kes neid oma kiljumisega (mis kangesti seakisa meenutab) ära on tüüdanud. Vennikesed hangivad katselaborist põrsa, uinutavad looma magama, tõmbavad beebiriided selga ja panevad vastsündinute ruumis hälli... Medõe minestamisega võikski lugu piirduda, kui seda ei juhtuks pealt nägema üks arst, kelle peas see lükkab käima mõtte, et siga ja inimene on omavahel füsioloogiliselt hulga sarnasemad kui ahv ja inimene, ning et seda teooriat annaks kasutada vihatud ülemuse vastu, kes on inimese ahvist arenemise veendunud apologeet...
Loo lõpp kisub üsna segaseks ja nalja - mis tundub olevat selle jutu eesmärk - ka eriti palju ei saa. Ulmeline element praktiliselt puudub. Kolm miinus.