Surm ja surematus on ikka sellised omavahel seotud asjad...
Jutt ise on sedasorti pisut psühholoogiline ulme, mis võiks vabalt ilmuda ka tavakirjandusajakirjas. On üks mees, kel on mingi kallim... mehel saab mingi hetk selgeks, et ta armastab seda näitsikut. Mees räägib seda ka näitsikule, kuid vastuseks kuuleb ta küsimust, et aga kui vana ta ise on. Üsna närvilise mõttetöö tulemusena jõuab mees järeldusele, et vanust on tal vähemasti 150 aastat ning kõik see poolteist sajandit on ta pidevalt ringi rännanud...
Neli ongi just selle eest, et alguses vägagi banaalne tundunud jutt, keeras lõpuks tuurid kenasti üles... viieks jääb sellest siiski väheks, sest tegu on täiesti tavalise jutuga nii konkreetse autori loomingus, kui ka absoluutskaalal.