Eesti ulmes ei ole vist ühtegi teist lugu, mis oleks samaväärselt kirgi üles kütnud ja põhjustanud sõnasõdu, mida peetakse piirini, kus väitlejate käsutuses olevad sõnalised vahendid vägisi otsa lõppeda ähvardavad ja füüsiliste lahendite otsimine enam kaugel pole. Pean tunnistama, et ajal, mil nood kahetsusväärselt pikale veninud lahingud aset leidsid, ei saanud ma päriselt aru, miks sedavõrd tühise ja küündimatu loo peale nii palju tähelepanu ja energiat peaks kulutama. Samasugust jama oli Simpson ju varemgi üllitanud ja ega tema ole ainuke, kelle lood peaasjalikult mõttetuks aja raiskamiseks ja lugeja silmade väsitamiseks tuleb arvata. Nüüd, tagantjärele, pean ma kogu toda vastastikust lahmimist sisuliselt igati õigustatuks, kuigi vormiliselt oleks võinud asjad ehk viisakamaltki ära õiendada. Kui mõne sõnaga tolle meeletu kemplemise tulemist rääkida, siis minu meelest peaks nüüd küll nii M. Simpsonile kui ka teistele autoritele selge olema, et 1) lugejal on ALATI õigus, 2) kui autoril on midagi lugejale öelda, siis peab ta olema suuteline tegema seda loo piires, mitte hiljem pläkutama, kuidas tuleks üht või teist asja mõista. Inimene loeb loo läbi, see kas meeldib talle või mitte ja sellega on asi lõpetatud. Vähemalt minu arust ei põhjustanud toda sõda mitte lugu ise, vaid see, et Simpson ei suutnud taluda lugejate nördimust ja kriitilisi hinnanguid ja asus austatud publikut valjuhäälselt lolliks tembeldama, sest mida muud need mõhkugi-te-ka-aru-ei-saanud -stiilis sõnavõtud siis ikka tähendasid. Tundub, et tänaseks on M. S. taolisi vigu vältima õppinud, sest vähemasti tema viimase, V. Belialsiga kahasse kirjutatud käkerdisega ei olnud küll kaasas mingit juhendit selle kohta, kuidas toda jubedust lugema või mõisma peaks. Hää seegi.