Alates sellest, kui "Ja ei saagi teisiti, sest pole võimalik armastada seda, kelle loodud maailmas..." muutus asi juba natuke liiga melodramaatiliseks. Ning lõpp lihtsalt ei vea välja, on lame ja ebaõnnestunud. Selle looga oleks kuhugi mujale tulnud katsuda välja jõuda -- või oleks õigem öelda isegi kuhugi katsuda välja jõuda?
Kuidas meditisiinitöötajad ise selliste probleemide peale vaatavad, ma muidugi ei tea, tõenäoliselt valdavas osas mitte nii dramaatiliselt, kuid peategelane võis ju muidugi natuke erandlik olla. Pole minu ala, ei tea. Aga selle tõdemusega, et kalestumine inimese kohe koletiseks muudab, ma küll nõus olla ei saa -- nimelt on selline kena väike paradoks olemas, et mida vähemate emotsioonidega mingit tööd teha, seda paremini see lõpuks välja tuleb...
Siis pean veel ütlema, et loodan südamest, et see ei olnud järjekordne mõlgutus Lunastaja teemal. Sellisel juhul võtaks kohe punkti maha hindest.