tuleb nõus olla jutus esinevate rullnokkade seisukohaga: sellised iigorid tuleb tänavalt koristada, et ei haiseks. mitte kõnelevat pangaautomaati pole neile vaja, vaid eutanaasia legaliseerimist. isegi deliiriuminägemuse kohta on pangaautomaadi tekst ikka väga tobe. ja siis, kuidas autor on avastanud eriti rõvedalt melodramaatilise võtte: siniste huulekestega lapsuke esimese ja viimase sõnana issi pobisemas... kakluse kirjeldus näitab, et autor suudab sõnu ritta seada küll, aga mingi mittetriviaalne mõte võiks ju ka ehk kunagi tulla.
autori tungival soovil põhjendan lähemalt, miks see lugu mulle ei meeldinud.
formaalselt saab jutt alguse sellest, et iigori väike tütar sureb. võimalik, et see oli paratamatu, samas jätab autor õhku ka võimaluse, et kui ikka operatsiooniks oleks raha olnud jne. loomulikult on lapse enneaegne surm üks raskemaid katsumusi, mis inimesele osaks võib saada. kõigil religioonidel on sellele katsumusele oma seletused ja lohutussõnad. märksõna "ohver" tähistab üht suurtest narratiividest, mida, tõsi küll, ulmes harva kasutatakse. tegelikus elus võivad inimesed selles katsumuses murduda - või tugevamaks saada. teine võimalus oleks rohkem kirjanduse aineks. iigor seevastu on oma luuserluses veendunud juba enne - vähemalt ei leia ma jutust sõnagi selle kohta, et ta oleks lapse päästmiseks midagi teinud. püüdnud operatsiooniks raha hankida, tähendab. ei, selle jättis ta kõigi teiste - ehk ühiskonna - mureks. end niiviisi allakäigule määranud, pole temaga edaspidi juhtuv enam huvipakkuv. üsna ükskõik, kes ta tänavalt haisemast koristab. praegu jääb mulle mulje, et autor on melodramaatilisi võtteid kasutades teinud sotsialistlikku ühiskonnakriitikat. mis on mulle paraku vastuvõetamatu.
ent tagasi iigori - või jutu juurde. imho olnuks ainumõeldav, et iigori vestlus pangaautomaadiks kehastunud jumalaga leiab aset enne tütre surma. siis oleks sel olnud iigori käitumist määrav mõju. ta oleks saanud oma tahtest lähtudes väljendada oma nõustumist või mittenõustumist universumis valitsevate printsiipidega, millest ta ju nii autoriteetsest allikast justkui esmakordselt kuuleb. et ta on nõus pigem tütre ohverdama kui raha võimule kuuletuma. (kui see oligi autori sõnum ja paatos, siis oleks seda saanud sihipärasemalt edasi anda.) või nõustub ta tütre päästmiseks ennast ohverdama, olgu siis hinge müües või rullnokkadele ainet hankides, kuidas iganes. aga ei, iigoril ei ole ju tahet, ta ohverdab nii tütre kui enda. mõttetult seejuures. niisiis on välja kukkunud negatiivsetest emotsioonidest kantud tekst, mis haakub küll väga hästi kohalikust mainstreamist tuttavate nn sokkikusemise-juttudega. nii palju siis selle loo ühiskonnakriitilisusest. mis aga puutub kahetsevate demiurgide teemasse, siis pärast adamsi "looja viimast sõnumit oma loodule" ei saa ma sellesse enam ilma muigeta suhtuda.
