Yks lyhemaid ja paremaid eesti õuduslugusid, mida ma lugenud olen. Või siis kõige parem, sest yhtegi arvestatavat konkurenti ei tule hetkel meelde. Võimas. Simpson yldse oskab hirmhästi kirjutada, aga selle jutu puhul on tõesti tunne - võibolla selle tõttu, et tugevaid emotsioone tekitav idee ning lausa maaliline teostus on surutud ainult ca 200-sse sõnasse - et tegemist ei ole enam proosa-, vaid mingi vabaluulevormiga.