Nüüd tuli äkitselt pähe, et parempoolset maailmavaadet saabki ehk paremini illustreerida tegutsemise, mitte manifestide kaudu. Tuli pähe seepärast, et romaaniski tekkis poleemika võrdsuse ümber: ohtliku ülesande täitmisele ei saadeta jobusid tähestiku järjekorras, vaid saadetakse ikka ja jälle see, kes on teistest targem, kiirem ja osavam. Niisiis, võrdsust pole olemas, edutatakse seda, kes edutamist väärib, mis ühtlasi tähendab ka suuremat vastutust. Käskude olemuse üle ei filosofeerita, käsk täidetakse võimalikult tõhusalt – jne. Mitte et ma nüüd militaarulmele ümber spegialiseeruksin, sest lahingukirjeldusi ma ei viitsi lugeda, aga ma sain vähemalt aru, miks mulle see sari meeldinud on :)
Sisu pole eriti oluline: inimkonna ainus FTL kosmoselaev saadetakse miskit ohtu kontrollima ja lõpuks tuleb meeskonnal ära päästa ühise vaenlase eest põgeneva tsivilisatsiooni viimased riismed. Lugeja võib alguses ära arvata, kes ellu jääb – mõne puhul on asi selge, ja paar juhuslikku jääb veel. Selgub ka, et aastat viieteistkümne pärast jõuab vaenlane Maani, nii et järgmised osad on ilmselt juba sooja pandud. Meeldivate teoste puhul (aga mitte ainult!) kipun ma virisema pisiasjade üle. Sõdurkangelasele on välja mõeldud pruut, aga selle nimi on autoritel – täpsemalt peaks see küll toimetaja mure olema – paaril korral segamini läinud. No tühja kah. Eelmises osas läksid paar tegelast poole pealt kaotsi. Ilmatuma tarka juttu on, eksole, lahe sisse tuua tegelase poolt, kellelt seda muidu nagu ei ootaks. Nii olidki eelmises osas mängus geniaalne tütarlaps ja tema tulnukast ämblik, kes kõikidele küsimustele vastuseid teadsid. Järsku polnud neist aga enam sõnagi juttu. Selles osas seestub ekspeditsiooni lingvisti miski avakosmose hõljuv vaim. Kes muidugi teab ka kõike. Lingvist on aga selline närviline näitsik, kes viietollistel kontsadel juba peaaegu ulatub kõige väiksema merejalaväelase õlani. Kelles kaaluta olek on alati hüsteeriat tekitanud ja kes muidu tüütab kõiki oma lõputu lobisemisega. Tänu seestumisele aga... No ma kohe naudin sellist teksti, kui selle esitajaks pole prillidega nohik, vaid ass-kicking fetish girl:What do you think about, oh, adjusting the permeabilty factor for membrane modification during oscillations of the muon and muon neutrino density? I mean, if you have to realign the frame dragging coefficient for entry into nonstandard metrics from modified flat plane metric motivation? I think that the first excited state of the flavor neutral must have the required rest mass of three zero nine six point nine million electron volts in oscillating flux density but the half life of the up-type pair must be longer, frame relative, than the rest frame seven point two times ten to the minus twenty-one seconds. The modulation and control of the flux density and pair half life can increase or decrease the flat space metric within the motivation metric to accommodate potential well suitability. But it`s just a guess. I`m not a particle physicist but, isn`t three zero nine six point nine MeV the rest mass of the J/psi particle?
Ei, ega ma nüüd seda romaani uuesti lugema ka ei hakka, sestap neli.