kui üks autor jagab sõjaväe värki ja teine füüsikat, siis pole ju üllatav, et tulemuseks on lugu, milles merejalaväelased õpivad kvantmehhaanikat. ning teevad seda asjatundlikult :) teine pluss: ehtsõjaväelaslikul kombel seletatakse paljud asjad ära suht vähese sõnavaraga. no et üks tegusõna ja üks nimisõna ja siis veel paar harveminiesinevat. aga need ei ole need sõnad, mida teie nüüd arvasite... ja nagu ma juba varasemate Taylorite puhul täheldasin - kõige ulmelisem on see, et kõik tegelased on kompetentsed, teevad seda, mida neilt oodatakse, ja teevad seda hästi. ning kui sõdurid otsa saavad, siis mitte kellegi juhmuse või teadmatuse pärast, aga tõepoolest seetõttu, et vastu tulevad peletised, kellele 7.62 gatling on lihtsalt kerge vihmasadu. no on tegelaste seas üks ebamäärane vasakliberaal, aga isegi tema ei saa päris esimesena surma, ja üks ennasttäis seersant, kellele kah koht kätte näidatakse.
ilmselt siis esimeses osas on inimesed saanud kontakti sõbralike võõrlastega, pidanud sõda vaenulike võõrlastega ning õppinud kasutama ussiaugulaadseid läbipääse teistesse maailmadesse. selles osas kirjeldatakse vanast allveelaevast ehitatud FTL-sõidukit, mis siis teeb oma esimest tutvumisretke väljaspool päikesesüsteemi. naguöeldud, ei midagi põhimõtteliselt uut, aga suht korralikult kirjutatud.