Sõjas kokku varisenud Lääne tsvilisatsiooni varemete vahel turnimisest hakati kirjutama 19. sajandi lõpus ("After London" oli üks esimesi) ja nagu uute asjadega nii mõnigi kord juhtub, paistsid tulemused tihti silma vaid uudsuse poolest. 1937. aastaks oli alamzhanr aga juba peaaegu poolsada aastat vana ja käesolev jutt on igati küps ükskõik kui nõudliku lugeja jaoks, ilmudes peavoolu ajakirjas ning hiljem kordustrükina ka klassikuid koondavas antoloogias.
Nii näiteks ei lisa eesti keelde tõlgitud palju hilisemad romaanid "Ülistuslaul Leibowitzile", "Illusioonide linn" või "Surnute õgijad" arvustatava jutuga võrreldes suurt midagi põhimõtteliselt uut. Vahe on ainult selles, kui laiahaardeliselt teemat lahti kirjutatakse.