Jutt koosneb suures osas tatsamisest punastes dzhunglites ja vaenuliku floora hävitamisest ning kosmosehädalise heietustest oma imekena Maa kohta... heietuste kuulajaks on keegi Dorothy – miski «kohalik eluvorm», kes kosmonaudi õlal istub...
Lõpuks maandub planeedile veel üks laev...
Jutt on iseenesest geniaalne lugu inimese sisekosmose teemadel, aga häirib just see, et esimene pool sedavõrd tüütu oli... sellise tasakaalutuse tõttu ei saa kahjuks üle nelja panna. Aga sellegipoolest tasub juttu lugeda...
Mida see pealkiri tähendab? Planeedil pole midagi rohelist, kosmonaut tunneb aga ilgelt koduigatsust ning Maa on ainuke koht universumis, kus on rohelist värvi külluses... sellel planeedil on ainuke roheline asi kosmonaudi solaarpüstoli lasu sähvatus... kosmonaut kõmmutab planeedil üsna palju... ka siit saavad sisekosmosesse kaevujad üsna palju uurimismaterjali...